7. hommik, Maribor, Sloveenia. 24. september. Läbitud 2459km. Ööbime otse keset kesklinna, Trava jõe ääres. Sattusime õhtul juhuslikult väga huvitavale kontserdile. Selline artist nagu Marina Martensson esines kesklinna hotelli katusel asuvas klubis, tasuta! Vaade oli samuti vägev.
Käisime teel Lubljanasse Topolšica termides ujumas. Termid on looduslikult maa seest tuleva sooja vee basseinid. Arvasime termide poole sõites mäe tagant neid suures aurupilves paistmas, aga lähemale jõudes osutus see aurupilv soojuselektrijaamaks. Termid olid veidi eemal.
8. hommik, City Castle of Lubljana. Läbitud 2659km. Linn meenutab olemuselt Tallinna, selline kergelt räämas aga ilusa vanalinnaga. Ilm on vihmane ja ei meelita kauemaks jääma, liigume edasi. Pärast pikka otsimist leidsime lõpuks automatkajate paradiisi - 2 korruseline kaubamaja mõõtu hoone, matkavarustust täis! Varustus sai olulist täiendust.
9. hommik, Miramare sadam. 26. september. Läbitud 2779km. Ärkame 8.30, Itaalias! Lõpuks oleme jõudnud suvele järele. Õhtu on sume, inimesed jalutavad ja joovad mereäärsetes restoranides veini. Külastame Miramare lossi. Päike loojub lummavalt otse merre.
10. hommik, Camp Opatija, Horvaatia. Läbitud 2895km. Magamistuba otse vaatega Aadria merele. Eemalt säravad Rijeka tuled vastu. Laager on huvitavaid kämpereid täis. Hommikul joome kohvi ja võtame päikest. Laagri dušš on imelik, üle 3 sekundi korraga vett ei lase, siis tuleb jälle nuppu vajutada. See viga saab aluspesuga ära tuunitud. WC uks käib sissepoole ja seal on nii kitsas, et uksest mööda pääsemiseks tuleb potile ronida. Tänavatel on levinud autoks Renault Teingo ja WV Polo. Horvaatia näeb välja nagu oleks peksa saanud. Uued majad ja kaubanduskeskused on ilusad ja uhked aga siin-seal on näha vanu sõjaarme. Teel vallutasime ka ühe lokaalse tähtsusega mäe, 1400m kõrge Učka. Horvaatias on mägisemates piirkondades tee ääres sildid, mis lubavad endast väiksemaid mäest alla lükata...
3. hommik, Borki linna äärne veekogu, Poola. Läbitud 1193km. Veekogu, mis kaardi peal tundus ilus suur järv, on tegelikult midagi kinnikasvanud mudaaugu laadset, kust kopaga rammusamat mulda põllu peale ammutatakse. Leiame siiski väikese koha, kus veel avatud vett leidub ja ööbime selle ääres. Kohalikud mängivad teisel pool teed võrku ja lasevad aegajalt autost tümakat. Poola parim reisikaaslane on kohalik rekkamees - need teavad, kus tuleb hoogu maha võtta ja millisest 50-alast rahulikult 90-ga võib läbi lasta. Ise nii ei julgeks. Õhtul laseme Tšehhi piiri ääres paagid ääreni kütust täis. Peaks paar tuhat km rahulik olema.
4. hommik, Terlicko paisjärv, Tsehhi. Läbitud 1686km. Pargime auto järve ääres asuvate kalameeste hüttide juurde ja jalutame mäe otsas asuvasse hotellibaari külma Radegasti nautima. Mõnus on, Tšehhi tekitab kuidagi sellise turvalise ja hea olemise. Raadiost tuleb head muusikat, hea vaheldus Poola umbkeelsetele jutusaadetele. Teed on kitsad ja käänulised.
5. hommik, Vranov Nad Dyji. Läbitud 1974km. Vranov Nad Dyji on Tšehhi-Austria piiri ääres asuv kuurortlinn, kus suvel käib väga vilgas elu. Oleme seal varemgi käinud, tavaliselt augustis. Praegu valitseb siin idülliline vaikus. Üksikud kalamehed püüavad paisjärvel kala, baariomanikud kõpitsevad oma vara ja üksikud tervisesportlased kulgevad mööda. Isegi järve vesi on, ilmsel mingisuguste hooldustööde tegemiseks, mitu meetrit madalamaks lastud. Selleks õhtuks on meil läbitud 1974km.
6. hommik, Naturalpark Sparbach. Läbitud 2149km. 23. september, Austria. Kui juba Austriasse sattumiseks läks tuli ka Viinis ära käia. Länkari parkimine ülerahvastatud suurlinnas ei ole just kerge töö. Jalgsi oli juba lihtsam liigelda. Ööbisime Viini külje all rahvuspargis. Aeg-ajalt rikkusid inimtühjust kepikõndijad-koerakakatajad. Võtsime edasi suuna mägedele, kuna pool eelnevat päeva Viini ümbruses oli meid inimrohkusega korralikult ära väsitanud. Uusi kõrgusi vallutama asudes sattusime juhuslikult autoga lumelauamäele. Mäest alla tulles ehmatasime kogemata ühe kitse teepealt alla, järsakusse hüppama. Teeäärsetel püstloodis nõlvadel kõlguvad häirimatus rahus kohalikud mägikitsed. Austria kõrgeimaks punktiks saime 1200m. Kuna ilm oli mägedes niiske ja sombune otsustame edasi lõuna poole trügida. Teed on nii kurvilised ja järsud, et länkaril on kolmanda käiguga raskusi üles minna ja alla tulles peab vist varsti aeglustit kasutama hakkama. Kohalikud on muhedad - viskavad nalja ja suitsetavad bensukas. Edasi on suund parema ilma lootuses Sloveenia poole.
Poolat läbides sõitsime metsa, Bialowieza ürgmetsa, mis asetseb Poola ja Valgevene piiril ja on elukohaks ligi 800-le Euroopa piisonile. Keset metsa asub väike reservaat, kus peetakse kohalikke loomi pool-tehislikes tingimustes. Me ise ka ei usu, et nägime päris elus metssigu (!)
Ettevaatust, piisonid jooksevad. Bialowiesa, PL
Bialowiesa, PL
Euroopa piison. Bialowiesa, PL
Bialowiesa, PL
Bialowiesa, PL
Isane. Bialowiesa, PL
Metssead. Ei ole topised. Bialowiesa, PL
Bialowiesa, PL
Ilves. Bialowiesa, PL
Edasi suundume lõunasse, et suvi päriselt kinni püüda. Panime paagid võrdlemisi odavat Poola kütust täis ja kütame. Hetkel Tšehhi, homme Austria. Näeme!
