Githio

Pärast kerget õhtust grillimist Kalamata rannas jäime Klaraga arutama, et lähiajal oleks tarvis ikkagi pesta. Nii vahelduseks, kuuma ja mittesoolase veega. Tänu lähedalolevale kohviku kiirele Internetile leidsime ainsa lahtioleva kämpingu Githio linna ääres, mis jäi meist umbes 100 km kaugusele. Muidugi mõtlesime naiivselt, et noh, seda sõidab ju kõigest paar-kolm tundi. Mõeldud-tehtud - startisime järgmisel hommikul, aga mitte miski ei lähe nii, nagu plaanid. Käänuliste ja mägiste teede tõttu sõitsime Githiosse rõõmsalt üle poole päeva. Seadsime end sisse Mani Beach Campingusse. Kaugeid külalisi jooksid tervitama 7 kohalikku kutsikat oma emaga (edaspidi kutsusime teda MumBitch). Maniks nimetatakse seda Peloponnese poolsaare keskmist merreulatuvat "jalga". Meie kämping asus otse Lakoonia lahe ääres, mille rand oli igav-liiv-ja-tühi-väli mõõtu helesinise veega paradiis. Järgmisel hommikul kolisime välja, otse randa, et rannaelu tasuta nautida ja eelnenud sõiduväsimusest puhata. 

Tee Githio poole

Kohalik peab rannas sigu

MumBitch ja närtsinud agaaviõied

Käisime ka Githio linnas ringi vaatamas. Githio on mõnusalt väike, u 5000 elanikuga Sparta sadamalinn (Sparta asub 40km eemal). Suur osa kohaliku elaniku päevast möödub freddo capuccinoga. Keegi ei muretse, see pole neile omane. Mulle hakkas seal nii meeldima, et ütlesin Heikile poolnaljatletedes, kuidas Githios võiks päriselt elada. Sel hetkel me veel ei teadnud, et jääme linnaga seotuks pikemalt, kui esialgu plaanisime.

Githio promenaad

Githio tuletorn

Palusime endile Eestist paar pakki postiga Githio postkontorisse saata. Ilm oli ilus, kuskile kiire meil ei olnud ning sisustasime oma päevad ilusas rannas, mõnes kohvikus või seiklesime linna läheduses niisama turistikombel ringi, et hiljemalt paari nädala pärast pakid kätte saada. 

Dimitriose vrakk Valtaki rannas, Oliver vasakul

Vaade Manile, teekond tipu poole

Reisinaabrid

Ühe öö veetsime Porto Kagios - Mani kõige lõunapoolseimas mereäärses külakeses, kus ma nägin vist ainult ühte kohalikku elanikku koeraga jalutamas. Mani on võrdlemisi asustamata, kivine ja tühi piirkond, külad on inimtühjad ja tundus, et kõik kohalikud käivad tööl Githios ja maal puhkamas. Meil polnud aimugi, et ühtegi poodi enam teele ei jää, aga toiduvarud hakkasid lõppema. Heiki leidis kohaliku taverna, et uurida lähima poe kohta, kuid naases auto juurde kuue muna ja poole paki piimaga. Samal hetkel sõitis täpselt meie kõrvale mingi pisike auto, millest astusid välja kaks lätlast!   Tegu oli umbes 40ndates eluaastates paariga, kes sõitsid paari nädalaga Peloponnese poolsaart läbi. Mina olin pisarateni liigutatud, et nii inimtühjas kohas lätlasi nägin. Lätlased on ju naabrid ja mulle tuli kodu meelde. Naine oli jutukam ja temast kiirgas nii palju headust. Nad kinkisid meile leiba ja šokolaadi (kui hästi see Laima maitses!). Soovisime üksteisele head ning saatsime nad teele. Tagantjärele mõeldes oli nagu kuidagi saatuslik kohtumine. Kahju, et ei taibanud neist pilti teha. :)

Sünnipäevahommik

Päris lõunatipus

Väike matk

Plaanisime käia ka Dirose koobastes, aga jõudsime kohale liiga hilisel kellaajal ning uksed olid juba kinni. Jäime umbes kilomeeter eemale randa laagrisse ja tähistasime Heiki sünnipäeva, et järgmisel või ülejärgmisel päeval ka koopad üle vaadata.

Sel hommikul oli meil pull

Koopaekskursioon nägi välja nii, et mingi osa läbitavast pikkusest sõidutati paadiga (umbes pool tundi) ja teine osa tuli läbida jalgsi. Paadijuht selgitas kahjuks kõike ainult kreeka keeles ja me ei saanud suurt midagi aru. Kohati oli kõhe kah, sest vesi oli paarkümmend meetrit sügav, aga paadike ise puges väga klaustrofoobilistest koobastest läbi.

Dirose koopad

Sõitsime tagasi Githiosse, et pakid kätte saada. Üks neist polnud ikka veel kohale jõudnud. Otsustame jääda juba tuttavasse randa puhkama. Järgnevate päevade jooksul saime postkontori inimestega juba päris tuttavaks. Üks neist mainis, et tulge parem detsembris, selleks ajaks on ikka pakike kohal. Omniva teekonna jälgimine ei töötanud ja olime nõutud. Teine postionu ütles seepeale, et nii hull asi vast ka ei ole. Tulgu me homme tagasi. Elasime vist ligikaudu terve nädala rannas ja käisime pea igapäevaselt postionudel külas. Tegime Oliveri ja Klaraga uue plaani, et minna kolmandat "jalga" avastama. Tagasitulles jääb Githio nagunii tee peale ja küll siis selle paki ka kätte saame.

Sõitsime läbi Monemvasia. See on pisike mandriga ühendatud saareke, kus asub keskaegne linnus koos väikse küla ja linnamüüridega.

Monemvasia

Monemvasia

Oliver & Klara

Vedasime elektrikapist pikenduse. Laeme tehnikat

Kreeka kõige tormisema öö võtsime vastu Elafonissose saarel. Nägime ära ilusaimad rannad ja hooajaväliselt kõige tühjemad külad. Suvi oli seal juba läbi saanud, turiste polnud ja seoses sellega olid kadunud ka kohalikud elanikud. Alles olid tühjad majad, mahajäänud õuemööbel ja sildid, mis tähistasid restorane, baare, hotelle ja kämpinguid. Ühest taolisest restoranist saime täiendatud isegi joogiveevarud. 

Praam

Elafonissose kohalik elanik

Torm

Pärlipüüdja

Vahelduva eduga olime helistanud ka postkontorisse, et uurida paki kohalolu. Meil ei olnudki muud varianti, kui sinna tagasi ootama minna. Kogu ümbrus oli juba läbi käidud. Naabrid võtsid suuna Tripoli poole. Meie sõitsime tagasi Githiosse. Läksime samasse kämpingusse, kuhu peaaegu kuu aega tagasi esimest korda sisse sadasime. Ilm oli talvemoodi külmaks läinud, MumBitch oli kadunud ja kutsikad magama pandud. Rannas elanud notsud olid küll kõvasti kosunud. Paki kättesaamisest olime loobumas ja plaanisime Githiost ärasõitu.

Mani Beach Camping

Võtsime ette teekonna Spartasse ja Mystrasesse. Vaatasime vanu linnuseid, kindluseid ja Sparta erinevaid varemeid. Terve Kreeka on täis vanu kivisid. Ööbisime Mystrases, ühes väikses kindluslinnas Sparta lähedal. Ööd olid päris jahedad ja hommikuti ei saanud enne autost välja, kui päike juba kõrgel. Sel hommikul näitas meie termomeeter 5 kraadi, paari tunni möödudes oli see juba 15. Sisemaal ja mägedes on öised ja päevased temperatuurikõikumised kuidagi karmimad.

Sparta

Vanad kivid

Ja kõige parem osa sellest hommikust oli sõnum, mis meid Githiosse tagasi ajas. Pakk oli kohal.

Istusime jälle ühte tuttavasse kohvikusse, tellisime freddod ja Heiki hakkas häkkima. Paki sisu kallal. Ma üritasin mingisugust plaani koostada, et ööseks kuhugi edasi sõita. Olime juba linnaelanikel teada kui "eestlased, kes sõidavad suure musta džiibiga". Samas kohvikus tutvusime ühe šveitslase Heinziga, kes on pool maailma läbi rännanud tulihingeline hipibudist. Spontaanselt kutsus ta meid külla, tegi karrit ja pakkus öömaja.

Külas

Esimest talve üürib ta Githios korterit, varasematel aastatel on ta elanud Mani Beach Campingus koos teiste ränduritega. Temamoodi spontaanselt me nõustusime õhtuse plaaniga. Ma arvan, et õppisime midagi ta vaadetest ja suhtumisest. Hommikul jätsime hüvasti nii Heinzi kui Githioga, et asuda teele Ateena poole. Mõtteis Heinzi ütlemine: "Kui oled teiste vastu hea, siis läheb sul endal hästi".

Githio. Teine kodu

Kreeka osa 2

Kreeka on kummaline maa. Oleme siin, põhiliselt Peloponnesel, ringi seigelnud pea kaks kuud ja see aeg on Kreekast sellise eriskummalise mulje jätnud. Inimesed on Kreekas muidugi omaette nähtus.  Ühest küljest väga muretud ja elurõõmsad, avatud suhtlejad.  Esialgu oli isegi kummaline kui rannas suvaline inimene vastu tuli ja kohe tervitama ja uurima kukkus, et kuidas läheb. Praeguseks oleme sellega muidugi ära harjunud. Kohvikukultuur käib samuti asja ette ja eriti meeldib neile freddo cappuchino ehk jääkohv ohtra piimavahuga. Seda käiakse kohvikutes tundide kaupa mekkimas või võetakse take-away tassidega kaasa. Tavaline vaatepilt on rolleritega noormehed kes freddo ühes käes, kiivrita läbi liikluse tuhisevad. 

Teisest küljest kaasneb kreeklaste muretusega paraku ka omajagu laiskust ja ükskõiksust ümbritseva suhtes. Vene keelest on meil selle kohta parem väljend - poh*istlikud. Tihtipeale on muidu imeilus loodus igasugu plastiku ja muu sodiga ära reostatud. Manana. Las keegi teine koristab... Ka autod ja majad on liiga tihti samast mõtteviisist "kaunistatud" - milleks vaeva näha, peaasi et toimib. 

Elu ja tee on mööda Peloponnest reisides kulgenud pigem rannapuhkuse kui seiklusmatka tähe all. Eestis saamata jäänud suvi tuli ju tasa teha :) Haruldaselt soe sügis Kreekas on meid õnnistanud parema ilmaga kui Eesti suvi seda oli. See aasta sai ka üks märgilise tähtsusega tegu tehtud ja sünnipäeval keset novembrit päikest võetud ning ujumas käidud.

Peloponnes on sügisel üks ütlemata mõnus koht reisimiseks: ilm on endiselt suvine aga suuremad turistidehordid on lahkunud, unised sadamalinnad ja maalilised rannad on mõnusalt inimtühjad, loodus on kaunis ja elu on ilus. Võtad kohvikus ühe freddo ja lihtsalt naudid. 

Gythio, Napflio, Monemvasia on eriliselt mõnusad linnad.

Gythio ümbruses veedetud kolme nädalaga suutis see koht peaaegu, et koduseks muutuda. Selle eest tuleb osaliselt tänada ka Omniva-Elta postiteenust, mis lubatud 4-5 päeva asemel paki 19 päevaga kohale toimetasid ja sellega meid selleks ajaks poolsunnimaiseks muutsid. 

Viimane nädal oleme Ateenat avastanud. 

Praegu oleme aga Milaano lennujaamas ja ootame lendu Tallinnasse! Jõuluks koju, nagu öeldakse. Pildid ja muu sisu tuleb kui paremasse internetti kodus saame. Nägemiseni!

60 päeva ratastel

Märkamatult on kätte jõudnud novembri teine pool ja kalendrisse vaadates jääb Eestist lahkumise kuupäev, 17. september juba kahe kuu taha. Aeg liigub reisides teise tempoga, kui rutiinselt paigal elades. Iga päev on midagi uut ja huvitavat.

Elu ratastel on nelja seina vahel elamisega sarnane nagu krokodill elevandile.. Tähelepanekuid esimesest kahest kuust ratastel (suvalises järjekorras): 

• Elu hakkab käima päikese järgi. Ei mingit hilisööni teleka vaatamist või arvutis passimist. Kui päike loojub veerand kuus, siis pool kuus on pime. Selleks ajaks peab juba laagripaik valitud olema, sest pimedas on see vastik ja närvesööv tegevus. Laager pakitud ja voodi tehtud, võib paar tundi raamatut lugeda või päevaseid pilte sorteerida aga hiljemalt kell 9 on uneaeg. Ja seda ilma igasuguse endapoolse initsiatiivita. Lihtsalt kujuneb nii. Äratusega on sama lugu - kui päike tõuseb on uni läinud ja järgmine päev võib alata.
• Teeäärne kohvik hea wifiga mõjub kui oaas kõrbes. Mõnus makiato või ergutav espresso ja pooltund enda maailma asjadega kurssi viimist tekitab ääretult meeldiva tunde.
• Toidu valmistamisel tuleb arvestada tuule suunaga. Muidu maitsestad toidu asemel ümberkaudset loodust.
• Täis akuga arvuti-telefon on luksus. Länkaris on küll olemas inverter millega saab seadmeid auto akudest (2x95Ah) laadida ja 100W päikesepaneel auto akude laadimiseks aga külmkapp on suur energiaröövel ning mitu päeva ühes kohas püsides on elekter napp ressurss.
• Hea mobiililevi on luksus. Tagantjärele mõeldes tundub isegi väiklane nuriseda kuskil Eesti maapiirkonna metsas “ainult” 3G levi üle. Hea kui EDGE-gi on.
• Kaardimakse võimalus on luksus. Mida lõuna poole, seda harvemini kaarditerminale kohtab. Tanklad on ainsad erandid selles suhtes.
• Soe dušš on eriline luksus. Kui just hotellituba ei võta või lahti olevat kämpingut ei leia siis võib soojast voolavast veest ainult unistada. Aga pesta saab ka külma voolava veega :)

Varustuse positiivsed üllatajad:

• Land Cruiser ise. Selle kahe kuu jooksul pole länkariga olnud ühtegi (ptui ptui ptui) tõsisemat muret. Kõik elutähtsad süsteemid on toiminud laitmatult. Pisemaid probleeme on esinenud aga see on normaalne 18a vana tehnika kohta mida on eesmärgipäraselt kasutatud. Praeguseks võib öelda, et länkar on paremas korras kui Eestist lahkudes.
• SPOT on üllatavalt voolusäästlik - kuu aega, iga päev ca. 8 tundi päevas nelja väikese AAA patareiga vastu pidada on saavutus.
• Klaasipesuvedelik sai otsa alles paar päeva tagasi. Ja seda ei saanud ka eestis enne reisi täis pandud.
• Kaasa võetud gaasipõleti on kaks kuud iga päev meile kohvi keetnud, mune keetnud, praadinud ja küpsetanud ilma tühjaks saamata. Ja kui tühjaks saab siis täitmine LPG-ga maksab 4€.
• Paksu tallaga matkasaapad on teravate kivide peal turnides asendamatud.
• Veniv köis on hea! Erinevalt tavaliselt puksiirköiest on veniv köis nagu kummipael, elastne. Rannaliivale kinni jäänud 2,5 tonnine kämper tuli välja nagu polekski kinni olnud. Seda vaatamata roostes ja kahtlasele tõmbekonksule. Tavalise köiega oleks selle pauguga küljest tõmmanud ja vintsiga oleks pool päeva mässanud. Venivaga tõmbab inertsiga auto liiva peale ja edasi läheb lihtsamalt.
• Fotokate valik on hea: Sony a6000 teeb ära iga triki, mida talt tahta oskad. Kiire fookusega ja paljude lisavõimalustega kaamera. Sobib reisile väga hästi. Sigma on ilusa ilma aparaat. Kui valgust on piisavalt siis seda kaamerat on keeruline ületada.

Mida oleks juurde vaja/ümber teha:

• Kaasaskantava vee kogus on liiga väike. 20L puhast vett on liiga vähe kui nõusid jms. asju sellega pesta. Ideaalis tuleks länkule kõhu alla vee jaoks lisapaak paigaldada (ruumi on) ja sealt pumbaga vajadusel vett tarvitada.
• Esimesed istmed tuleks nn. “kapteni toolideks” teha ehk pöörama panna. Nägin sellist lahendust taanlaste Land Roveris ja hakkas hullult meeldima. Tuleb uurida kas Land Cruiserile saab teha.
• Okste vastu kaitseks trossid katuseraamist esimese kaitserauani.
• Lisaseadmete toitmiseks kolmas aku kõhu alla. Tuleks paigaldada täiesti eraldi elektrisüsteemiga nii, et sõidu ajal saaks laadida aga et tühjaks lastes ülejäänud süsteemid tööle jääks.
• Tagant üks iste välja visata, selle asemele kapp ehitada. Koos pöörlevate esiistmetega oleks ruumikasutus palju parem kui praegu.

Tavaline laagripaik

Tahtis maa sisse minna

Aga saime kätte

Hooldustööd

Gaasipõleti aktsioonis, küpsetame tuunikala

iPhone lego

Kreeka osa 1

Päev 51

Läbitud 7344km

Voidokoilia rand, Kreeka

Kreekasse jõudmisest on märkamatult mööda läinud juba pea kaks nädalat. Selle ajaga oleme omajagu edasi liikunud ja palju huvitavat näinud-kogenud. Aga kuidagi ei ole suutnud ennast sundida arvutisse süvenema, mõtteid koondama ja blogipostitust tegema. Ega see lihtne olegi kui väljas on 25 kraadi sooja, päike särab kõrgel taevas ja eemal kohisevad merelained rannaliival. Kuidagi selline, siesta tunne on sees kogu aeg, kuhugi pole kiiret ja mis seal mujalgi parem oleks. 

Selle 2 nädala jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõigepealt saime Kreekasse jõudes korraliku lõunamaa tormi kaela - vihma tuli nagu oavarrest, tänavad olid üle ujutatud ja iga natukese aja tagant lõi välk taeva valgeks. Sellise koerailmaga ei olnud muud teha kui otsisime lähima laagriplatsi ja jäime sinna pidama. Paariks päevaks kohe. Camp Hellas nimeks, asub pisut linnast väljas, otse rannas. Saime länkari ilusti palmide vahele ära parkida ja tormi möödumiseni aega mööda saata. Lisaks muidugi soe dušš ja võimalus pesumasinat kasutada. Kohtasime seal Barbarat, kes meile huvitavaid kohti Kreekas külastamiseks soovitas. Barbara on endale Fordi kaubikust kämperi ehitanud ja reisib selles oma koeraga mööda ilma ringi. Lihtne ja odav lahendus aga ajab asja ära. 

Torm

Camp Hellas

Camp Hellas

Luksus üle pika aja

Teinepäev oli meil luik 

Siis kui palju vaba aega on 

Pärast tormi üle elamist jäime veel paariks päevaks laagrisse, sõidust puhkama. Järgmine sihtpunkt oli Delfi.

Pikema ajalooga, kui ma siin lahti kirjutada jõuan, on Delfi igal juhul külastamist väärt. Kes on mänginud “Talos Principle”, siis selline tunne nagu oleks päriselus mängu sattunud tekkis küll.

Delfi

Delfist mere äärde, ööbimispaiga poole sõites sattusime (tänu Sygicule) kellegi kohaliku farmeri oliivikasvatusse. Mööda Kreekat ringi sõites jääb selline mulje, et vähemalt pool selle pindalast on oliivipuude kasvatuse alla pandud. Täiesti lõputud on need oliivipuude väljad, mis teede ääres laiuvad. November-detsember on neil saagikoristusaeg niiet teedel liigub päris palju igasugu traktoreid ja veoautosid saagiga.

Pärast Delfit oli aeg veel lõuna poole, Peloponnese poolsaarele sõita. Poolsaar on ta tinglikult, kuna tegelikult eraldab teda maismaast 6.4 km pikkune Korintose kanal, mis on kaevatud laevatamise eesmärgil. Kuna ta on ainult 21.4m lai, siis suured laevad seda läbida ei saa. Meie tee Peloponnesele viis üle Rio-Antirrio silla. Teadmata, et see sild on tasuline põrutasime rahulikult silla juurde kui järsku tuli ette tõkkepuu ja toll. Silla ületamine maksab sõiduautole 13.2€! Aga siis oli juba hilja tagasi pöörata ja ega läbi mere ka väga sõitma ei hakka, niiet tuli maksta. Hiljem alles saime teada, et kõrvalt saab praamiga ka poole odavamalt üle. Igaljuhul, sild on vägev, 2880m pikk ja maailma pikim täielikult rippu ehitatud sild.

Sel päeval jäime ööbima silla lähedale randa. Õhtupoole sai korra ka ujumas käidud.

Ilm oli ilus ja kuhugi kiiret ka väga ei olnud niiet kulgesime edasi rahulikus tempos, elu nautides. Peatuspaigad üritame tavaliselt randa leida kuna seal on rahulik ja meri hoiab öösel ilma soojema.

Ühte järgmisesse randa sõites (omast arust täiesti “remote” koht) leidsime eest terve kämperite asula. 4-5 suuremat masinat ja paar väiksemat ka veel juurde. Enamus saksa või austria pensionärid. Kõrvale sattusid meile vana Citröeni bussiga reisivad Oliver ja Klara kes olid ka ainsad meievanused seltskonnas. Oliver on UK-st ja Klara Hispaaniast ning nad on teel olnud juba juulikuust alates. Omasugustega jookseb jutt hästi ja saime nendega paari päeva jooksul headeks sõpradeks. Plaanid on neil on umbes samasugused nagu meil, võtta rahulikult ja nautida seda mis teele jääb. Rannast lahkudes plaanisime järgmiseks sihtkohaks külastada iidset Olympiat. See on koht, kust on alguse saanud olümpiamängud. Puhtjuhuslikult kohtusime seal juba vanade tuttavate Oliveri ja Klaraga, kes samuti Olümpiat uudistama olid sõitnud. Pärast seda kohtumist otsustasime edasi mõnda aega koos reisida. Seltsis segasem…

Vandersellid

Golden Beach kämperid

Pärast sillalukkude remonti tuleb ju testida ka...

Mädamunahaisused soojavee allikad