Elu ratastel läbi Euroopa: Edasi lõuna poole

3. hommik, Borki linna äärne veekogu, Poola. Läbitud 1193km. Veekogu, mis kaardi peal tundus ilus suur järv, on tegelikult midagi kinnikasvanud mudaaugu laadset, kust kopaga rammusamat mulda põllu peale ammutatakse. Leiame siiski väikese koha, kus veel avatud vett leidub ja ööbime selle ääres. Kohalikud mängivad teisel pool teed võrku ja lasevad aegajalt autost tümakat. Poola parim reisikaaslane on kohalik rekkamees - need teavad, kus tuleb hoogu maha võtta ja millisest 50-alast rahulikult 90-ga võib läbi lasta. Ise nii ei julgeks. Õhtul laseme Tšehhi piiri ääres paagid ääreni kütust täis. Peaks paar tuhat km rahulik olema.

4. hommik, Terlicko paisjärv, Tsehhi. Läbitud 1686km. Pargime auto järve ääres asuvate kalameeste hüttide juurde ja jalutame mäe otsas asuvasse hotellibaari külma Radegasti nautima. Mõnus on, Tšehhi tekitab kuidagi sellise turvalise ja hea olemise. Raadiost tuleb head muusikat, hea vaheldus Poola umbkeelsetele jutusaadetele. Teed on kitsad ja käänulised.

5. hommik, Vranov Nad Dyji. Läbitud 1974km. Vranov Nad Dyji on Tšehhi-Austria piiri ääres asuv kuurortlinn, kus suvel käib väga vilgas elu. Oleme seal varemgi käinud, tavaliselt augustis. Praegu valitseb siin idülliline vaikus. Üksikud kalamehed püüavad paisjärvel kala, baariomanikud kõpitsevad oma vara ja üksikud tervisesportlased kulgevad mööda. Isegi järve vesi on, ilmsel mingisuguste hooldustööde tegemiseks, mitu meetrit madalamaks lastud. Selleks õhtuks on meil läbitud 1974km.

6. hommik, Naturalpark Sparbach. Läbitud 2149km. 23. september, Austria. Kui juba Austriasse sattumiseks läks tuli ka Viinis ära käia. Länkari parkimine ülerahvastatud suurlinnas ei ole just kerge töö. Jalgsi oli juba lihtsam liigelda. Ööbisime Viini külje all rahvuspargis. Aeg-ajalt rikkusid inimtühjust kepikõndijad-koerakakatajad. Võtsime edasi suuna mägedele, kuna pool eelnevat päeva Viini ümbruses oli meid inimrohkusega korralikult ära väsitanud. Uusi kõrgusi vallutama asudes sattusime juhuslikult autoga lumelauamäele. Mäest alla tulles ehmatasime kogemata ühe kitse teepealt alla, järsakusse hüppama. Teeäärsetel püstloodis nõlvadel kõlguvad häirimatus rahus kohalikud mägikitsed. Austria kõrgeimaks punktiks saime 1200m. Kuna ilm oli mägedes niiske ja sombune otsustame edasi lõuna poole trügida. Teed on nii kurvilised ja järsud, et länkaril on kolmanda käiguga raskusi üles minna ja alla tulles peab vist varsti aeglustit kasutama hakkama. Kohalikud on muhedad - viskavad nalja ja suitsetavad bensukas. Edasi on suund parema ilma lootuses Sloveenia poole.