Tallinn - Milano Bergamo

Mul oli üsna frustreeriv Eestist lahkuda, sest tundsin, et 5 päeva kodus jäi liiga väheseks. Oleks võinud ju pikemalt oma inimesi näha ja katust peakohal nautida. Istusin musta meeleoluga bussi, kallasin Statoilist kaasaostetud kohvi kogemata istme, koti ja saabaste peale. Enam paremaks minna ei saanud. Tartust väljasõites avastasin bussi WiFi ja mõtete eemalepeletamiseks lugesin lameda maa teooria kohta. Äkki Maa polegi ümmargune? Mulle meeldivad igasugused vandenõuteooriad.

Märkamatult jõudis buss lennujaama, kell näitas 20.46. Turvakontrolli järel hakati kõlaritest kisama, et meie lennu värav nr 18 suletakse 5 minuti pärast. Pooljoostes jõudsime, see nr 18 on ju kusagil lennujaama taganurgas. Väljumisajaks pidi olema 21.20. Sain jooksupealt vastata ka paarile telefonikõnele, kus omad uurisid, kas lend ikka väljub - ilm pidi maru tormine olema. Enne sellest tormist aru ei saanud, kui pardale saamiseks lennuki kõrval järjekorras seisime. Tuul oli tõesti tugev, külm ja läbilõikav, Eesti ilm tegi viimase katse meid haigeks teha. Isegi seisev lennuk õõtsus koledasti tuule käes.

Itaalia muljed

Pärast Napoli hullust on Rooma tõeline puhkus. Linnast kohe õhkub suursugusust ja vaatamata suurele rahvaarvule ei ole ka kesklinnas kitsas liikuda ja õhk on puhas. Pidime Roomas kokku saama Maari kursaõe Kristiniga, kes seal Erasmuse abiga eksootiliste loomade kliinikus praktikat teeb. Esimese peatuse tegimegi kliiniku juures. See on üsna tiheda graafikuga koht - päevas käib sealt läbi mitukümmend looma, üks eksootilisem kui teine. Maod, iguaanid, geckod, siilid, pistrikud, toonekured, kilpkonnad, hamstrid jne. Lisaks tehakse ka tavaloomadele igasugu imeoperatsioone. Koera hammaste sirgendamine, kilpkonnade kilpide parandamine või toonekure soo määramine näiteks. Kliinik asub üsna linna servas ja Kristini elupaik samuti. Selle õhtu veetsime külas, juttu vestes ja seiklustest muljetades. Ööbima jäime Kristini korteri lähedale tühja parklasse. 

Järgmine hommik tegime varasema äratuse, et jõuaks linna peal rohkem ringi vaadata. Rooma on uhke ja suursugune linn ja sellega süvitsi tutvumiseks kuluks nädal kui mitte rohkem niiet meil tuli kiirustada. Ka Kristin oli endale vaba päeva kaubelnud ja tuli meiega kaasa linna avastama. Retke alustamiseks sõitsime metrooga Vatikani juurde kus meid tervitas hord "selfi-stikk" ja "special prais tour" mehi, üks mustem kui teine. Meist jäid nad sama targalt sinna edasi seisma. Vatikanis käidud liikusime edasi Colosseumi poole ja veetsime enamus päevast ühe uhke maja juurest teise juurde liikudes ja kohvikutes head-paremat proovides. Päeva kõige eredama mulje jättis meile Veneetsia väljakul Vittorianose monument ehk Altare della Patria. Monument on püstitatud Victor Emmanuel auks kes oli ühendatud Itaalia esimene kuningas. Õhtul linnast tagasi saamiseks kasutasime busse. Bussijuhid on Roomas lahedad, kihutavad nagu oleks mootorratta seljas ja kurvides pole palju puudu bussi kaherattaliseks kallutamisest. Eesti pensionärid veereks siin nagu kõrbetaimed tuule käes. 

Püha Peetruse väljak

Lõuna-Itaalia

Seiklusliku päeva lõpuks polnud öö laevas just kõige parem puhkus. Et leida Baris, meie esimeses Itaalia linnas, turismiinfo keskust, tiirutasime uimastena mööda linna ringi. Esimese asjana panime tähele, et liiklus on enamvähem korraldatud - rolleritega sõitsid ringi munitsipaalpolitseinikud, kes noomisid tee äärde teise reana parkinud juhte. Tee juhatamises olid nad väga lahked, kuid inglise keele oskus jäi kasinaks. Seda esineb siinkandis rohkem, kui Kreekas. Kohati ei saagi poes-tänaval asju aetud, sest nemad ei mõista inglist ja meie itaalia keelt. Tänavasildid on samuti itaaliakeelsed.

Esimese kümne Itaalia kilomeetri jooksul nägime Kreekaga võrreldes harjumatult rohelisi kivituid viljakandvaid maastikke. Lehmad olid vaid puudu. 

Roheväljad

Napoli ümbrus on nii tihedalt asustatud, et kohati oli väga keeruline siin üleüldse autoga liigelda. Leidsime Airbnb kaudu endale ööbimiskoha ja saime ka auto lõpuks pargitud. Edasi liikusime metrooga. Napoli ise on vana-kreeklaste poolt rajatud ja nagu vanale linnale kohane, elab seal igasugust rahvast. Tänavad on kitsad ja elatakse suhteliselt üksteise otsas. Ohtlik seal otseselt ei ole, aga maffia on aktiivne ja vargused normaalne nähe. Ma ei taha midagi paha öelda, aga kahtlaseid vendi liikus teatud linnaosades palju - võrreldes teiste seninähtud suurlinnadega. Kui ärkad öösel selle peale, et tänaval liigub meeleavaldajate hord või mingi tüüp lihtsalt röögib, siis paratamatult tekkis mure auto turvalisuse pärast. Linnast lahkumisel tagasimõeldes oli meie suurim mure Napolis siiski sealne parkimine. :)

Hiero poli

Meie Kreeka seiklusele tõmbasid korralikult joone alla viimase päeva sündmused. Ööpimeduses jõudsime Meteora paekivitornide juurde, mis alles hommikuvalguses oma hiilgusega meid tõsiselt vapustasid. Taaskord ööbisime miljonivaatega kohas. Meteora on kuulus nendesamuste paekivist taevasse kõrguvate tornide poolest, kuhu juba 14. sajandil põgenesid sügavalt usklikud inimesed ilmaelu pahede eest eraklusse. Hiilgeaegadel oli kloostreid kokku 24. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas need esimesed inimesed sinna kivide otsa sattusid. Aga nad vintsisid endale üles toitu ja ehitusmaterjale. Kuni selle sajandi alguseni käis kogu kauba- ja inimeste vedu vintside abil, mille nööre vahetati alles siis, kui nad katkesid. Alles viimastel aastakümnetel rajati kloostritele ligipääsuks trepid. Vintsmehhanisme kasutatakse aga edasi.

Küttepuude tee kloostrisse

Otsustasime neist mõnest ka läbi astuda. Külalisi oodatakse kloostritesse ainult kindlatel nädalapäevadel. Nagu kiuste, mitte sel päeval, kui meie sealkandis ringi liikusime. Leidsime lõpuks ühe lahtioleva - Holy Monastery of Great Meteoron. Sularaha meil selleks hetkeks enam polnud ja lootsime, et ehk pühamudes ikka piletihinda ei küsita. Ronisime mööda treppe üles otse kassani, kus küsiti 3.- näo pealt. Vabandasin viisakalt ja näitasin taskupõhjast punaseid pudinaid. Heiki pakkus kaardimakset. Pidime jälle tõdema - kreeklane on südamlik, meid lasti efaristo poli (kreeka keeles "suur aitäh") eest kloostrisse sisse. Mul paluti ainult põlved ära katta, selleks on neil eraldi hunnik erinevaid ümber keha seotavaid rätikuid. Kloostri territoorium oli nagu väike küla, millest vaid kolmandik külastajatele uudistamiseks. Ülejäänud majakestes elavad mungad, harivad oma kivi otsa rajatud maalapikest, kasvatavad kitsi, kütavad ahjusid ja palvetavad oma väikestes, aga uhketes kirikutes. Eraklikkusest on mõned kloostrid nüüdseks natuke loobunud, sest turism toob ka neile pideva sissetuleku. Eriti niivõrd atraktiivses kohas, kui on Meteora. Võimas elamus oli - ka nii võib elada.

Pärast püha päeva sõitsime Igoumenitsasse sadamasse. Ja siis hakkas pihta see kreeklase muretu korraldamatus. Sadamaid on Igoumenitsas 2 - uus ja vana. Mõnel sildil oli kirjas hoopiski mingi Corfu sadam, vaevalt see kolmas oli. Meil oli kaasas laeva broneeringu kinnitus, mille alusel peaks kuskilt piletid kätte saama. Paberil polnud kirjas aadressi, telefoninumbrit ega sadamat. Juhuslikult sõitsime mööda laevafirma-liinikorraldaja esindusest, kust lootsime kohe ka piletid kätte saada. Neiu kontoris rüüpas oma freddot ja suunas meid lahkesti uue sadama suunas. Pärast segastest teeviitadest tekkinud seiklust uue ja vana sadama vahel jõudsime lõpuks sadamakontorisse. Check-in sai tehtud, saime piletid ja edasised juhtnöörid. Teenindajaneiu ütles, et laev läheb 9. kai alt. Küsisime veel üle, et ikka endale ilusti meelde jääks, sest kuskil ju kirjas polnud ja väljumiseni oli mõni tund aega. Läbisime autoga turvakontrolli ja saime sadama-alale. Üheksandat kaid seal ei olnudki. Viisakalt olid tähistatud 1-5 ja sealt edasi 10-12, nende vahel natuke tühja maad. Küsisin ühelt sadamas patrullivalt politseinikult, et kust meie laev väljuda võiks. Ta vaatas paberitest midagi järele ja vastas, et 12. kai alt. Alguses oli hoopis 5 olnud, aga see muudeti ära ja nüüd läheb ikka 12 juurest. Sõitsime 12 juurde ja võtsime teiste autode juurde sappa laeva ootama. Heiki läks nii igaks juhuks ühe teise auto juhiga rääkima. Selgus, et nemad ootavad seal laeva Anconasse, mitte Barile, kuhu meil vaja oli. Ja nad olid selles väga kindlad. Läksime segaduses tagasi kontorisse ja pärisime neiult, et mis toimub. Seletasime, et nr 9-t pole ju olemas ja sadamasse üles pandud ekraanid näitasid kah, et meie Superfast laev läheb 12. kai juurest. Neiu oli paras ülbik. Nähvas, et mis sellest, et number 9-t ei ole, oodaku me siis kümne juures. See pidi vist iseenesest mõistetav olema. Tema sõnul oli 12 üldse vale number ja ekraanid valetavad. Sõitsime siis 10. kai juurde, kellaaeg klappis, laev tuli ja autosid-veokaid hakati peale juhatama. Andsin piletid ja küsisin, et kas laev läheb ikka Barile. No ei - Anconasse läheb. Pileteid kontrollinud mees suunas meid 12. kai juurde, sealt saab Barile. Meil jäi veel kümmekond minutit aega, et tagasi kontorisse minna. Heiki oli püstivihane. Neiu ka. Viimane keeldus viimaks selgitamast ja tegeles teise kliendiga edasi. Teine teenindaja sai aru, mis toimus ja üritas asja ise seletada - kui su laev parajasti kindla kai alt ei lähe, siis sa seal viibida ei tohi. Olematu 9. kai juurde tühjale alale kogunevad kõik autod, kes oma laevu ootavad. Siis sõidab sinna sõiduautoga üks liinikorraldaja spestialistidest, kes käib autost autoni ja küsib, kuhu keegi liigub, võtab endaga kindla väljumise inimesed kaasa ning juhatab kaini. See on siis teoorias. Tegelikkuses ootas meie Superfast meid 12. kai all. Aga see võtabki kokku kreeklasse mentaliteedi.

Praamisõit oli üle ootuste rahulik. Kajutit me ei hõivanud, sest see oleks maksnud midagi üle 100 euro. Pikutasime lounge-s, mis öö saabudes jooksis enamikest reisijatest tühjaks. Meri kõigutas meid vaikselt unele.

Midagi ei saanud aru 

Autotekk

Hiero poli (kreeka keelest) - oli meeldiv tutvuda

Kreeka viimased päevad

Meie tagasilend läbi Milano Ateenasse ei olnud just kergeimate killast. Pidime veetma öö Milano lennujaamas, et järgmise päeva lõunal sealt Ateena lennule ümber istuda. Valdavalt unetus öös tutvusime kahe Eestist pärit neiuga, kes järgmisel hommikul eri suundadesse edasi reisisid. Esimesed öötunnid läksid kiiresti, vahetati kogemusi ja kontakte. Mina tahtsin lihtsalt kõval pingil magada. Ega üle tunni ühes asendis kannatanudki olla ja niimoodi see öö lünklikuks läkski. Vastu hommikut hakkasid lennujaamas siiberdama turvamehed. Kohe kui uni tuli, ajasid nad mu uuesti üles, et rõhutada - ühele inimesele ainult üks istekoht. Proovisin uuesti, aga tulutult ja kaotasin viimasegi lootuse horisontaalis magada. Mu pikim paaritunnine uni tuli alles lennukis.

Tallinn, -17*C

Milano Bergamo lennujaam

Parajalt zombidena taaskohtusime autoga, tegime päeva kilometraažiks sümboolse 8km ja jäime suvalise kiriku juurde Ateena külje alla ööbima. Enne üritasime muidugi leida poodi, et hambapesuvett osta. Pühapäeva õhtule kohaselt oli enamus neist kinni. Leidsime ühe pagaripoe, kust ostsime kehakeeles paar suvalist pirukat. Kreeklane on südamlik, meile pandi kaasa veel erinevaid saiakesi - hommikuks ka.

Ateena, +17*C

Hommikul käisime meie lemmikpoes Lidlis, see on siis nagu Säästumarket Eestis, või midagi väga selle sarnast. Toidukaup on seal suhteliselt mõistliku hinnaga. Tuunikalakonservi eest käisime välja 1.57, pool kilo tomateid maksis 1.-, munade hinnad kõikusid 15-45 sendini ühe eest. Leidsime Ateenast üles Helga ja Jussi, kes meile rõõmsasti ka öömaja pakkusid. Entusiastlikud eestlased korraldasid meile pisikese matka Esteetilisse Metsa, kust avanes eriti hea vaade linnale ja Piraeuse sadamale. Aitäh teile mõnusa diivani ja sooja duši eest!

Juss ja Helga

Kahjuks pidime nutt kurgus hüvasti jätma ka meie pikaaegsete naabrite Oliveri ja Klaraga. We miss you, hope to see you soon guys! xoxo

Ateenast väljasõites märkasime, kuidas kütusehinnad hakkasid kukkuma. Tankisime diislit 0.919€ liitri eest eeldusel, et Itaalias on nagunii kallim. Tanklast väljasõites juhtusime ka kohaliku skeemitaja otsa. Üks vanamees tegi meie ees enda arvates äkkpidurduse, nii keset kuuerealist teed, kus kiirused mitte üldse väikesed ei olnud. Kuna me just tanklast välja keerates suurt kiirust arendada ei jõudnud, siis polnud probleemi ka hoo pidurdamisel. Aga ohtlik oli ikkagi, selja tagant vuhisesid autod, veokid ja kaherattalised mööda. Signaalitamisel ronis vanamees autost välja ja tuli meie juurde. Küsimusele, et milles probleem, vastas ta “probleem” ja osutas oma katkisele suunatulele. Kahju küll, eks. Sõitsime pikema jututa minema, otsigu mõni teine ohver. Meil on pardakaamera.

Käisime Termopüülides, kus toimus kuulus lahing, mille põhjal on tehtud palju filme, sealhulgas “300". 480 aastat eKr toimunud lahingus kaitsesid tugevalt vähemuses kreeka väed maakitsust võimsa pärsia armee eest. Lahing on kreeklaste vapruse sümboliks, sest Sparta-Thespia sõdureid oli kõigest 1000 pärslaste 1,7 miljoni vastu. Lahing lõppes pärslaste võiduga, kui nad ostsid ära spartalase Ephialtese, kes reetis oma rahva ja juhtis võõrväed salateed pidi sparta vägede selja taha. Spartalastest jäeti ellu ainult üks, kes saadeti sõnumit viima.

Lahingupaiga otsimisel leidsime puhtjuhuslikult kuumaveeallika. Vesi oli kuum ja koleda haisuga, teate küll seda jubedat mädamuna haisu. Mina sinna sisse ronida ei tahtnud. Talveperioodile omaselt oli rahvast väga vähe ja Heiki sai südamerahus oma privaatspaad nautida.

Heiki kirjeldab:

Vesi oli mõnusalt soe, 35 kraadi ringis. Ülimalt mõnus kogemus, kui seisad kuuma vee kose all ja tunned vee raskust oma selga masseerimas. Kummaline on mõelda, et selline kuum vesi tuleb otse maa seest. Vees haisu ei tunne ja nii ongi looduse kingitusena tasuta spaa omast käest võtta. Kose alla on pandud ka nöörid, millest kinni hoida, kui kardad, et vesi su minema uhub.

Kreekast lahkume juba homme öösel. Sadamani on sõita jäänud natuke üle 300 km. Mul on jälle natuke kahju, oli teine oma muretu eluga juba päris koduseks saanud.

Edit: viimased pildid leiab pildigaleriist Kreeka osa II kaustast