Mul oli üsna frustreeriv Eestist lahkuda, sest tundsin, et 5 päeva kodus jäi liiga väheseks. Oleks võinud ju pikemalt oma inimesi näha ja katust peakohal nautida. Istusin musta meeleoluga bussi, kallasin Statoilist kaasaostetud kohvi kogemata istme, koti ja saabaste peale. Enam paremaks minna ei saanud. Tartust väljasõites avastasin bussi WiFi ja mõtete eemalepeletamiseks lugesin lameda maa teooria kohta. Äkki Maa polegi ümmargune? Mulle meeldivad igasugused vandenõuteooriad.
Märkamatult jõudis buss lennujaama, kell näitas 20.46. Turvakontrolli järel hakati kõlaritest kisama, et meie lennu värav nr 18 suletakse 5 minuti pärast. Pooljoostes jõudsime, see nr 18 on ju kusagil lennujaama taganurgas. Väljumisajaks pidi olema 21.20. Sain jooksupealt vastata ka paarile telefonikõnele, kus omad uurisid, kas lend ikka väljub - ilm pidi maru tormine olema. Enne sellest tormist aru ei saanud, kui pardale saamiseks lennuki kõrval järjekorras seisime. Tuul oli tõesti tugev, külm ja läbilõikav, Eesti ilm tegi viimase katse meid haigeks teha. Isegi seisev lennuk õõtsus koledasti tuule käes.
Ma ei kannata lendamist silmaotsaski. Lennuki kiirendus stardirajal tekitab rinnus alati sellise vastiku tunde. Heiki naudib seda. Mitte närveeriva minu kõrval istumist, vaid just seda stardikiirendust. Meie lennu väljumine viibis, sest lennuki tiibu hakati mingisuguse jääd tõrjuva kemikaaliga pritsima. See oligi vist kõige halvem lennuilm üldse. Vahetult pärast stardirajalt õhkutõusu tundsime korralikke "kukkumisi". Aknast oli näha veel maju ja ega me väga kõrgel olnudki. Tundsin, kuidas kiirendus korraks kaob ja me lihtsalt kukkusime natuke allapoole. Nii oli korduvalt, väga-väga vastik tunne. Lennuki nina oli suunaga ikka ülespoole ja piloodid kiirendasid sealt kähku välja. Ma usun, et ikka piloodid, mitte autopiloot, nagu tänapäevalendudel kombeks. Rohkem ma lähiajal lennata ei taha.
Sattusime lennukis istuma kahe Tallinnast pärit hevimehe Asko ja Lauri kõrvale, kes sättisid end Maroko suunas sõbrale maratonile kaasaelama. Kohe, kui kuulsin neid Marokost kõnelevat, võtsin teema üles. Sihime ju ise ka sinnasuunda. Terve lennu aja vahetasime nendega reisimuljeid - kolm tundi möödus silmapilkselt. Lauri oli ka eelmisel aastal Marokos käinud ja panime ta jutust üht-teist kõrva taha. Vaatasime ta India-reisi pilte ja tekkis kohe uus plaan Aasias ka ära käia. On teine ikka kirev maailm küll. Aitäh, et meil hambad verele ajasid. :)
Itaalias lennukist välja astudes oli kohe parem hingata, õhk oli niiske ja õues võis olla natuke alla 10 soojakraadi. Meile tuli vastu autoparkla buss ja taaskohtusime armsa länkuga. Sõitsime lennujaamast 3 km eemale, tööstusrajoonis asuva ainsa põllu tehnorajale, kus väsinult magama jäime. Õhk oli paks, niiskus segamini tehastest tekkivate heitgaasidega. Hommikul ärgates oli väljas nii ere, et silmadel oli raske harjuda. Päike paistis, ja olime Eesti mõistes juba kevadesse jõudnud. Päeval on 16-17 kraadi, aga itaallane käib ikka sulejopega ringi.
Siin on väga hästi arenenud kiirteede võrgustik. Aga kui tahad teemakse vältida ja kohalikku elu ka näha, siis tähendab see käänulisi, foore ja ringteid täis asulateid, kus väga pikalt sõita ei kannata. No eriti edasi ei jõua. Ja linnukesi on ka iga teeäärse parkla sissesõidul. Nii suures kontsentratsioonis ma neid varem teistes riikides näinud pole. Jube ilusad tüdrukud on, huvitav, kas Milano moetööstuse praak?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar