neljapäev, 25. veebruar 2016

Rifi mägedest Atlandi äärde

Pärast piiriületust otsustasime esimeses teele jäävas asulas väikese kohvipeatuse teha. Oleme oma reisi jooksul paljudes kohvikutes käinud, eriti just vaba wifi pärast. Seekordne oli teistest erinev - kohvik oli väga viisakas ja rahvast täis, aga KÕIK külastajad olid mehed. Mulle meenus Albaania. Islamimaades ei ole naistel kombeks kohvikutes istumas käia. Mehed ajavad seal maailma asju, ülemäära magusa piparmünditee kõrval. Jätsin Heiki leti äärde tähtsat valikut tegema ja istusin kaugeimasse lauda. Mul oli nii imelik, kõik vaatasid meid kui ilmaimet. Esimesed paar päeva olidki keerulised, ma ei olnud sellise tähelepanuga harjunud. Tänaseks on sellest juba suhteliselt ükskõik, olemegi eksootilised ja erilised reisijad.

Münditee
Otsustasime Maroko-tiiru alustada kerge põikega sisemaale. Sõites Chefchaoueni linna poole, peatusime tee peale jäävas restoranis. Tutvusime armsa belgia paariga, kes on hea kliima pärast Marokosse kolinud ning ehitavad nüüd enda ilusa metsa-mäe-järvevaatega krundile restorani-majutuskompleksi. Nathalie, kes on ise palju reisinud, pakkus meile lisaks korralikule kõhutäiele ka kuuma dušši ning Yacine avas Heiki jaoks kõik enda tööriistakohvrid. Soojendav on selliste lahkete ja südamlike inimestega kohtuda. Nad pakkusid meile ka võimalust oma hoovis ööbida. Piiriületusest ja kultuurišokist väsinuna olime praktiliselt kohe nõus. 
You are heart-warming! Thank you guys!

Nathalie ja Yacine koduhoovis
Samal õhtul tegime Heikiga plaanid ümber. Olime Rifi mäestiku kanti jõudnud südatalvel. Mägedes olid ilmad külmad (nii 10 kraadi :P ) ja koledalt tuulised ning seepärast otsustasime mööda Atlandi rannikut päikesele järele sõita. Järgmise päeva tee viis läbi Chefchaoueni linna, kus tegime esimese jalgsi tutvumise Maroko tsivilisatsioonis. Heiki julges kohalikku kiirtoitu proovida, mina käisin kondiitriäris 20 eurosendi eest koogitükki kauplemas. 



Rifi mäestik. Lumised kuusetipud

Chefchaouen
Maroko põhiteed on ilusad, siledad ja asfaldi all. On ka pisemaid pinnaseteid, mida kutsutakse pistedeks (unpaved track). Meie kahjuks käib riigi teeehitus kiiremini kui kaardiuuendused. Rifi mäestiku kandis on pinnaseteid vähevõitu, sest maapiirkondades käib elu loomajõu abil. Mööda eeslirada ju autoga sõitma ei mahu. 

Tee
Sõitsime läbi piirkonnast, mis on tuntud kanepipõldude poolest. Ühe päeva jooksul tehti meile umbes kümmekond pakkumist. Kõige värvikam oli mees, kes tuli meie juurde, kui olime tee ääres lõunapausi pidamas. Me ei saanudki kohe aru, mis telliskivilaadset tükki ta meile pakub. Mõistsime ta žeste. Hinnaks küsis mees 1000 dirhamit (eurodes 100.-). Jätsime mehele natuke komme ja jätkasime oma teed. Ma arvan, et selline äri vist isegi töötab. Tundus, et neil on isegi äratuntav riietus - kui näed tee ääres pruuni värvi djellabaga meest, siis ta kindlasti tahab sulle hašišit pakkuda. Djellaba on maroko mehe ülikond, vabalt kukkuv ja kapuutsiga vaibamaterjalist või õhemast kangast ürp/kleit. (Heiki ostis endale ka, et paremini sulanduda).

Täpselt loojangu ajaks jõudsime ookeani äärde Moulay Bousselhami külasse. Loojangud on siin teistsugused, päike tundub nii hiiglaslik ja punane. Sõitsime kohalikku kämpi, mis oli puupüsti täis valgeid plastikrakette, enamus neist prantsuse päritolu. Prantslastel ongi Marokos hea lihtne elada-reisida, sest lisaks odavale elule on siin prantsuse keel peaaegu nagu riigikeel. Rääkisime neist mitmetega, kõik nad käivad siin korduvalt. EL kodanikud saavad Marokos olla korraga 3 kuud järjest - ehk siis ühe Euroopa talve. :)

Loojang

Kohalik läheb kalale

Moulay Bousselhami kämp

Saime jälle hea üllatuse! Ka meie Hispaanias kohatud reisituttav Peter oli sinna end sisse seadnud. Sooja päikese all vedelesime 3 päeva. Kämpides käib igasugust põnevat rahvast. Tutvusime Angela ja Chrisiga, kes sõitsid militaarSteyeriga edasi lõunapoole, vahetasime kontakte. Angela jättis meile isegi LonelyPlaneti raamatu Maroko kohta. Teisel õhtul lisandusid meie seltskonda kaks hipihingega noort seljakotirändurit Saksamaalt.

Peter ja Heiki päikesepaneeli eemaldamas

Mõtlesime ükspäev kala küpsetada. Heiki läks turu peale kalajahile, tuli tühjade kätega tunni pärast tagasi ja ütles, et lähme poole tunni pärast koos randa. Rannas asub kalameeste turg. Nad tulevad sinna otse merelt ja kauplevad värskete kalade, krabide ja karpidega. Läksime siis koos tagasi randa. Heiki kohtas kalameest nimega Hassam, kes oli nõus meile kalad valmis grillima. Krabi ta vist keetis kuidagi. 

Kalaturg

Hassam

Grillib kohapeal

Prepareerib

Kalaturul ringi jalutades pakkus üks kohalik oma kalavõrgus pooluimaseid krabisid ja suuri teokarpe. Ühe teokarbi eest küsis ta 40 dirhamit (4 eurot). See nägi nii vägev ja ilus välja, et olime kohe nõus selle summa välja käima. Aga karbis elas ju veel tigu ka. Kalamees pakkus, et ta viib koju naisele, kes selle meie jaoks ära keedab. Olime nõus. Tunni pärast sain ma karpi imetleda, Heiki sõi tigu.



No ja prügimajandus oli kämbis omamoodi reguleeritud. Igal nurgal asuvad prügikastid, kuhu kõik elanikud oma jäätmed ladustavad. Korra päevas tühjendab neid hobuvanker. 

Prügiveohobune

Armsad kodused! Maroko ei ole enam Euroopa Liit. Kõnede hinnad on kõrgemad, iga sissetuleva kõneminuti eest peame tasuma 1.- See on küll odavam, kui meie kõned Eestisse (7.-/minut), aga me ostsime siit Internetti ja kellel vähegi võimalik, siis kasutage meiega suhtlemiseks Skype-i või Facebooki. E-kirju ootame ka rõõmsasti! Ajavahe on meil kasvanud kahe tunnini. Kui teil seal on kell 10, siis meil alles 8. :)

teisipäev, 23. veebruar 2016

Gibraltari ületamine

Marbella idüll
Valenciast edasi suundusime mööda rannikuteid lõuna poole, Algecirase suunas, kus ootas meid laev Musta mandri ja Maroko suunas. Tee peale jäid ka eestlastele tuntud Malaga, Marbella ja Costa del Sol-i imelised rannad. Veetsime ka õhtu rannamõnusid nautides, päikesepaistes jalutades ja väikses rannapubis kohalikega juttu ajades.

esmaspäev, 15. veebruar 2016

Lõuna-Hispaania

Barcelonast lõuna poole sõites jäime tugevate tuulte meelevalda. Kui ma viimases postituses kirjutasin, et tuul tahtis meie mustad nõud ära viia, siis viimastel päevadel on tuul olnud nii tugev, et tahtis meid ennast koos nõudega minema viia. Ühel hommikul rannas ööbides avastasime, kuidas pinnas on ööga auto ümber paarkümmend sentimeetrit tõusnud. (Sel hommikul jooksid meil jänesed ümber auto!) 

Jäneselaps
Torm

Segaduses otsisime liiva seest toole ja lauda, mis õhtul auto alla varju sai jäetud. Hommikune praemuna oli liivasegune ja nõudepesuvesi ei tahtnud taldrikuteni jõuda, vaid pihustus õhku. Olgugi, et varjusime tuule eest põõsastiku sisse. Maanteel on keeruline sellise tuulega liigelda, Heiki sõitis neljanda käiguga. 
Heiki: Vahepeal on tunne, et kui kallakul seisma jääda, ei veereks auto mäest alla, vaid liiguks tuulega üles tagasi.

kolmapäev, 10. veebruar 2016

Hola

Prantsusmaaga juhtus selline lugu, et otsustasime ta üksmeelselt vahele jätta. Kutsuv Hispaania oli lähedal ja ega ilm ka väga soosinud. Sõitsime oma paisjärve juurest maratoni Hispaaniasse, enam-vähem iga 100km tagant kohti vahetades. Päeva kilometraažiks tuli umbes 550km ja ööbima jäime Rosese linna juurde Empuriabrava randa. Tuul oli sel ööl nii tugev, et tahtis meie mustad nõud ära viia ja magades tekkis tunne, nagu oleksime tormisel merel. Auto kõikus ja tuul vihises tihendite vahel laulda.




Figuerese linnas vaatasime üle Salvador Dali teater-muuseumi. Dali lasi selle ehitada vana teatri varemete kohale olles ise kujundamise juures. Läbi kolme korruse on ruumid täis joonistusi, maale ja skulptuure. Eraldi hoonesosas on kahel korrusel tema kujundatud eriti väärtuslikud ehted ja muud iluasjad.

kolmapäev, 3. veebruar 2016

Itaalia viimane vaatus

Heiki leidis Itaaliast lahkumiseks kõige käänulisema tee, mida kaardil üldse näinud olime.

Pilt navigatsioonirakendusest

Tavainimesed sõidavad riigist välja mäe alt läbi viiva tunneli kaudu. Me üritasime sellest mäest üle saada. Itaalia tõusupool oli paraku suletud Limone Piemonte suusakuurorti pärast. Lumerajad jooksid üle meie käänulise tee. Kahjuks olid sinna metallaiad ka ette pandud ja me ei saanud kuidagi edasi.

Lumerajad

Sõitsime läbi del Colle di Tenda tunneli Prantsuse poolele. Heiki hing ei andnud rahu ja üritasime sealtpoolt uuesti autoga mäkke ronida. Õnnestus, kõrguseks tagasihoidlikud 1900 meetrit. Üsna tipus oli tee peale varisenud suurem kivihunnik, millest autoga üle ei saanud, edasi läksime jalgsi. Tipust avanes vaade tervele mäeahelikule ja Limone Piemonte lumeradadele. Olime taaskord pilvede sees. Tugeva tuule tõttu pidasime lõunat paarsada meetrit allpool nõlval. Mäest laskudes tundusid kurvid nii kitsad ja järskude servadega, et otsustasin mäest alla jalutada ja Heiki nikerdamisest hoopis mõned pildid teha.