Lõuna-Hispaania

Barcelonast lõuna poole sõites jäime tugevate tuulte meelevalda. Kui ma viimases postituses kirjutasin, et tuul tahtis meie mustad nõud ära viia, siis viimastel päevadel on tuul olnud nii tugev, et tahtis meid ennast koos nõudega minema viia. Ühel hommikul rannas ööbides avastasime, kuidas pinnas on ööga auto ümber paarkümmend sentimeetrit tõusnud. (Sel hommikul jooksid meil jänesed ümber auto!) 

Jäneselaps

Torm

Segaduses otsisime liiva seest toole ja lauda, mis õhtul auto alla varju sai jäetud. Hommikune praemuna oli liivasegune ja nõudepesuvesi ei tahtnud taldrikuteni jõuda, vaid pihustus õhku. Olgugi, et varjusime tuule eest põõsastiku sisse. Maanteel on keeruline sellise tuulega liigelda, Heiki sõitis neljanda käiguga. 

Heiki: Vahepeal on tunne, et kui kallakul seisma jääda, ei veereks auto mäest alla, vaid liiguks tuulega üles tagasi.

Turg. Asjad lendavad

Liivatorm

Sõites läbi Valencia tegime väikse peatuse juba kaugelt näha suurte ja futuristlike hoonete juures. Vanasse jõesängi on ehitatud vägev kunsti- ja teaduslinnak, hispaania keeles Ciudad de las Artes y las Ciencias, kus asuvad muuseum, planetaarium ja Euroopa suurim okeanograafiapark.

Pärast Valenciat edasi lõuna poole sõites jäime peatuma Las Salinase asula lähedale rannaäärsesse parklasse. Tee pealt oli näha mitmeid mereveebasseine, üks lillam kui teine. Taustal paistsid valged mäed mereveest toodetud soolaga. 

Mereäärne parkla oli asustatud kämpervännidega ja meie üllatuseks oli seal isegi kaks Soome sõidukit! Parkisime neist paar kohta edasi, tegime süüa ja käisime rannikut avastamas. Põhjamaalastele kohaselt tutvusime nendega alles siis, kui Esä juba lõbusas meeleolus mööda parklat oma koera taga ajas. Pärast põgusat tutvumist kutsuti meid nende seltsi kohaliku toodanguga tutvuma. Kuuldes meie päritolu, teadis Pekka kohe rääkida, kuidas kaks Eesti meest kummipaadiga Soomes juveele röövimas käisid. 

Mõistsime üsna pea, et ka Pekka ja Esä koos naisega on kliimapagulased, sõidavad sügisest saati ning enne kevadet tagasi Soome minna ei plaani.

Vennastumine

Mõtlesin, et mida rohkem lõuna poole sõita, seda troopilisemaks läheb loodus. Kaugel sellest, maastik muutus järjest kollasemaks ja õhk kuivemaks. Tee ääres nähtav rohelus on saavutatud niisutussüsteemidega. Kivised mäed vahelduvad hiiglaslike lagendikega, kuhu on rajatud tuhandeid kasvuhooneid. Sõitsime läbi ühest suurimast kasvuhoonelinnast Los Mojoresest Almeria linna külje all. Viimast on näha isegi satelliidipildilt, kust valged katused vastu peegeldavad. 

Kasvuhoonete vahel on suured kastid väljapraagitud erinevate köögiviljadega. Korjasime sealt standardist veidi kõveramaid kurke ja natuke lopergusi paprikaid.

Kuival ja kõrbelaadsel maastikul on filmitud ka mõned western filmid, mille tarbeks on rajatud Almeriast põhjapoole Mini-Hollywood. Ka piletihinnad olid hollywoodilikult röövellikud, ühe hinnaks 22 eurot. Me piilusime üle aia. 

Hollywoodist minema sõites sattusime “kogemata kombel” mööda jõesängi sõitma.

Heiki: Hollywoodist minema sõites leidsime kuivanud jõesängi, mida mööda oli äge offroadi sõita. Jõest oli alles väike nire, mis haises nagu solk.