Koduteel

Viimasest postitusest on kuu möödas ja koduski juba paar nädalat oldud, aga aeg on nii kiiresti lennanud ja kuidagi pole jõudu olnud seda postitust valmis teha. Igaljuhul, ees ootas Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Leedu ja Läti. 

Prantsusmaa ise on üüratult suur. Seda läbides tundus, et no täitsa lõpp, see riik ei saagi otsa. Poola on Prantsusmaa kõrval poisike. Nagu ikka, ilmaga ei vedanud. Üritasime vihma käes mitte läbi liguneda ning suurendasime päevaseid läbisõite 400 km-ni.

Viinapuuväljad Cognaci lähistel

Ühe jalaga lääne-, teisega idapoolkeral

Põhja-Prantsusmaal Normandias on selline pisike UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv saareke. Eriliseks teeb selle saarel asuva küla tema ajalooline ja kultuuriline pärand. Olles 7-9. sajandil nii keltide kui frankide kindluseks, sai võimsa kiriku ja kloostriga saareke romaani arhitektuuri stiilinäiteks. Mont Saint-Micheli saar on olnud rannikust eralduses tugevate tõusudega. Pääs sinna oli võimalik ainult mõõna ajal. Veetase kõigub siin üle 10 meetri. 19. sajandil muudeti pääsutee permanentselt kuivaks, et vesi saare külje alt pinnast ära ei uhuks. Siiski hukkub siin igal aastal mitmeid turiste, kes teadmatusest lähedalasuvatel randadel tõusuvee kätte lõksu jäävad. Kestvate kuivendustöödega uute karjamaade jaoks, merelt maad juurde "näpistades", on saareke "liikunud" rannikule lähemale.

Le Mont Saint Michel

Edasi jäi tee peale kuulus D-Day Normandia rand, mida Heiki juba ammu külastada oli tahtnud.  Paljude arvutimängude aluseks võetud koht oli talle tuttav juba enne sinna jõudmist. Praeguseks on terve rannajoon täis pikitud erinevaid muuseume ja mälestusmärke ning on tõeline sõjandushuvilise paradiis. Meie külastatud Normandia tankimuuseum oli ääreni täis sõjaaegset tehnikat ja lisaks sellele sai muuseumi juures ka ise tankiga sõitmist proovida.

Tankimuuseum

Omaha beach

Memoriaal

Omaha beach

Call of Duty kirik

Külastasime ka ühte USA sõdurite surnuaedadest. Kurb, kui paljud mehed seal langesid. Langenud USA sõdurite surnuaiale lisanduvad veel Inglise, Saksa, Poola ja tsiviilsurnuaiad..

Here rests in honored glory a comrade in arms known but to God

Pilt Googlest

Koos Normandia rannast lahkumisega said otsa ka meie plaanitud vaatamisväärsused. Edasi viis tee läbi vihmase ja ühenäolise Euroopa mööda igavaid ühetaolisi teid. Belgia-Hollandi-Saksamaa läbisime pooleteise päevaga. Siiski sai Hollandis ka korra aeg maha võetud ja New Kids filmiõhtu tehtud. Poola jõudes oleks juba nagu koju jõudnud. Idabloki hõngu oli kohe õhus tunda - kohvikud ja venekeelsed teenindajad, auguga WC-d, vanduvad ja sülitavad rekkamehed, teeäärsed linnukesed jne. Aga meie jaoks oli see kodune, sest teadsime, et pärast seda tuleb juba Leedu ja Läti ning see maa on võrreldes läbituga nohu.