Euroopa India - Albaania

Albaania on selle reisi kõige suurem üllataja. Päriselt, poleks oodanud sellist erinevust ja sellist riiki Euroopast. Pigem nagu India kui Euroopa. Esimene asi mis riigis silma jääb on loomulikult liiklus. Tulles Kosovost, siis natuke olime sellise lõunamaa korralagedusega juba harjunud aga no siin on see veel ehedamal kujul. Iseenesest sellist rullnokatsemist on vähem kui Kosovos aga muus osas on Albaanias liiklemine ikka omaette kogemus. Kiiruspiirangud, foorid, pidevjooned, parema käe ristmikud - kõik on siin ikka olemas aga ega keegi neist ennast segada lase. Tahad mööda sõita - paar törtsu signaali igaks juhuks ette ja mine. Tahad korra poes käia aga parkimiskohta ei ole - pole probleemi - jätad auto keset teed seisma, ohukad peale ja korras. Küll teised mööda saavad. Selleks, et liiklus päris kaoseks ei kujuneks on linnades iga suurema ristmiku peale politseinikud pandud, kes rõõmsalt sauaga vehkivad ja rikkujatele vilet puhuvad.

Mägedest vihma eest pagedes tegime esimese laagripaiga rannikutasandiku äärsele mäejalamile Miloti väikelinna lähedale. Sõitsime peatuspaika valides läbi väikese küla, kus suutsime oma kohaloluga omajagu elevust tekitada. Suure autoga liikuvaid välismaalasi ei satu sinna eriti tihti. Tee mäkke oli järsu tõusunurgaga, kaetud lahtise kiviklibu ning liivaga ja tekitas imestust kuidas kohalikud seal oma Mersudega üldse hakkama saavad. Olime vaevalt oma laagri lahti pakkida saanud kui meile külalised saabusid. Albaanlased on lahke rahvas ja lähima talu pererahvas ei pidanud paljuks meid kostitama tulla. Perenaine, valge linikuga kandik käes, rakipudel (ise aetud viinamarjabrändi) ja pitsid peal, tuli ees, mehed järel. Oli vägev kraam küll. Pakkusime neile Bosnia mandariinilikööri vastu ja üritasime üksteisest aru saada. Ainus ühiselt arusaadav keel oli näpuga õhku joonistatud erinevad kujundid ja erinevate loomahäälte tegemine. Aru palju ei saanud aga väga mõnus oli. Eestis võõrast vaevalt sedasi vastu oleks võetud…

Vähe sellest, ka hommikul oli sama rahvas kohal, seekord albaania kohviga..

Kui vana Mercedes sureb, siis saadetakse ta Albaaniasse. Igaljuhul selline tunne tekib küll Albaania tänavapilti vaadates. Ma ei tea miks, aga vanal mersul on Albaanias eriline kultuse staatus. Eriti kehtib see vanade, 90-ndate alguse mudelite kohta. Tee ääres leiab isegi eraldi, ainult Mercedesega tegelevaid lammutusi. Tegelikult on kogu tänavapilt ääretult kirju ja vaatamisväärsus omaette - eeslid, koerad, kanad, kitsed, iseehitatud traktorid ja halukuhja all küürus vanaeided. Linnade lähedal lisaks igasugu kaupmehed oma väikeste lettidega. Elu käib siin tee ääres ja see elu on kirev. Selle elutegevuse tagajärjena on kõik kohad paraku ka igasugu prügi täis.

 

 

Peitsime länkari heina sisse

Leidsime sõbra

Turism on Albaanias peale mõne kuurortlinna suhteliselt olematu. Infot vaatamisväärsuste kohta on raske leida ja see on tihti eksitav. Shkodër-is Rozafa lossi koordinaatide peale juhatas GPS meid sellisesse agulisse, et länkariga omajagu tegemist oli, et välja saada. Veneetsia käsitöö maskiballimaskitöökojaga sama lugu. Kohalikud ei tea või ei saa aru mida küsid. Tükk aega otsisime ka kõvasti kiidetud Bogova koske. No ei ole lihtsalt. 

Aga see käib kuidagi kokku selle ülejäänud pildiga Albaaniast. Kõik on ehe, lihtsalt üles tuleb leida.

Siin peaks asuma loss