Mustade mägede maa

Tee Mostarist kagusse, riigipiirini, oli päris kole. Kahel pool kitsast teed laiuvad järsakud vaheldusid varemetes ja mahajäetud majadega. Sõda oli jätnud oma jälje. Otsustasime Horvaatiasse, mereni pressida.

Dubrovniku linna piirile jõudsime hilisõhtul (meil on kell 18.30 juba kottpime) ja pakkisime asjad lahti esimeses kaluripaadisadamas. Hommikul otsisime linna sissesõiduteed, mägistes piirkondades pole see üldse nii lihtne. Sõitsime mitu korda mööda kui Heiki avastas mingisuguse toreda tee hoopis mäe otsa. Tipust avanes miljonivaade linnale, muidugi oli sinna kõikidel turistidel asja. Köisraudtee vedas vanalinnast iga 10 minuti tagant vagunitega üles teisigi uudistajaid. Uurisime kohalikult natuke maamiinide kohta ja kui saime vastuseks, et piirkonda on korduvalt puhastatud ning viimane kord ei leitud midagi, julgesime ka väheke kivist offroadi sõita. Unustasime kuhugi kivide vahele meie armsa Sigma fotoka, mille kadumist panime tähele alles hiljem vanalinna jõudes. Õnneks leidsid selle buggy-tuuritajad ja saime mäe otsa tagasi sõites fotoka tervelt kätte. Kohtasime teisi eestlasi, tartlasi! Väga rõõmustav oli enda ees teist EST numbrimärki näha ja vahelduseks "dobredään-ile" “tere” öelda. Linna sisse- ja väljasõit sai meile sel päeval väga selgeks.

Mis huvitavad viljad?

Dubrovniku vanalinn on tüüpiline turistikas, ilus on küll, aga hinnad on laes ja igasuguseid ringkäike, kajakisõite jt üritatakse pähe määrida. "Sisseviskajad" on kogunenud turistibusside koondumispaika ja kui valest kohast liikuda ja vähegi turisti nägu oled, saad kohe peotäie reklaami. Pärast olime targemad, hiilisime nende selja tagant. Teenindajad ei olnud kõige sõbralikumad. Suhtumine oli üldiselt ükskõikne, kui neid just rahaga üle ei külvanud.

Ööbisime meie lemmikuks saanud mäe otsas. Laagripaiga valisime rohkem Bosanka küla külje alla. Hommikul äratas meid kõrvale sõitev kohalik, kes hakkas autoga signaalitama. Ma olin väga segaduses enne kui aru sain, et ta kutsus niiviisi kohale oma mägedes jalutavat kitsekarja. Luges vist loomad üle, jälgis natuke ja vedas sarvedest ühe lonkava kitse auto peale, otse pagasnikusse.

Joodab

Plaan oli järgmine päev natuke vabamalt võtta. Heiki nokitses auto elektrisüsteemi kallal, pagasnikuluugi lukk ei toiminud enam (piltidel ka). Aga ilm pöördus meie vastu. Lõunast hakkas sadama ning olime sunnitud edasi liikuma. Suunaks Montenegro. Piiriületusel paar templit passi ja edasi. Vihma tõttu olid teed väga-väga libedad ja eessõitva auto järsu pidurdamise ning meie auto jaoks ilmselgelt liiga väikse pikivahe tõttu kaotasin teel igasuguse pidamise. Eessõitja asemel sain õnneks pihta metallist teepiirdele. Suuremast kahjust päästis rauast stange, mis ainult paar õrna kriimu sai. Kõik jäid terveks, isegi teepiire!

Öö saabudes jäime pidama Kotori lahe ääres. Õhuniiskus oli nagu džunglis, taaskord palmid ja paradiis. Õhk 19, vesi 24 kraadi. Hommikul avastasime, et olime täiesti turistilõksus! Neid toodi suurte bussidega järjest rohkem juurde ja ühtäkki olime meie nende vaatamisväärsus. Bussijuhid olid kohe erilised. Nii kui uus buss juurde tuli, oli vaja otsast peale ümber auto seletama hakata. Kui Heiki suutis neid ignoreerida, siis minul viskas üle. Ei aidanud muud, kui klapid pähe ja raamat näppu. Ei osanud ju eelmisel õhtul arvata, mis elu seal päeval käib.

Kotori laht

Enne

Pärast. Töötab

Montenegro (Crna Gora ehk eesti keeles must mägi) on oma nime saanud itaalia vallutajatelt, kes nägid merelt tulles kõrgeid mustavaid mägesid. Viimased paar päeva oleme neid mägesid “vallutanud”. Kõrvad said vatti, pidevalt krõbisesid ja plõksusid kõrguste erinevuste tõttu. Vihmapilvedest lootsime heas usus kõrgemale saada, päikse kätte, aga ülalpool pilvepiiri on mäed nagu türgi saun - niiske ning vett tilgub igast nurgast. Sel ööl jäime peatuma meie seni kõige kõrgemasse laagrisse - 1470m kõrgusele. Tundus, et otse pilve sisse. Tuledevihus oli näha, kuidas veest paks õhk mööda voolas ja kõik märjaks tegi. Kõrvalhoones peeti vist vasikaid, vahepeal viskas sõnnikuhaisu ja aegajalt kostis ammumist.

Järgmine sihtpunkt - Euroopa suurim ja sügavaim Tara jõe kanjon.

Pilved roomavad 

Täiendame veevarusid

Heiki käis juuksuris, autentne Montenegro lõikus

Kivisse raiutud Ostrogi klooster