Tara kanjon ja Kosovo

Tara jõe kanjon asub Durmitori rahvuspargis ja on 82km pikk ning kohati 1300m sügav. See teeb temast Euroopa sügavaima kanjoni. Oktoobri alguseks on siinne turismihooaeg igaljuhul läbi. Kanjoni juurde jõudes olime seal ainukesed inimesed ja seda parem oli rahus looduse ilu nautida. Üle kanjoni rajatud sillalt avanevad vaated panid alla vaadates pea pööritama ja sügiseselt niiskusest paks õhk roomas mööda kaljusid aeglaselt oma teed. Turismihooajal saab siin zip-linega üle kanjoni sõita ja mööda kärestikulist jõge parvetada. Me tegime paar pilti, nautisime vaikust ja sõitsime edasi. 

Tee Kosovosse polnud just lihtsate killast. Mägisel maastikul tuli pidevalt mööda šikaane üles rühkida või alla tagasi tulla ja tee keskmiseks kõrguseks oli kusagil 1400m ringis. Lisaks sellele tuli vahepeal sellistest paksudest pilvemassidest läbi sõita, et auto ninast palju kaugemale ei näinudki. Õnneks liiklus oli üsna harv.

Ega see Kosovost läbi sõitmise idee nii kergelt tulnudki, on see ju üsna uus riik maailmakaardil ja uudistest kõrvu jäänud ärevad sündmused polnudki nii ammu. Veidi taustainfo uurimist rahustas ja võtsimegi suuna Kosovo poole, esialgu küll eesmärgiga see ühe päevaga lihtsalt läbi sõita.

Piir oli nagu tavaliselt ikka, tempel passi ja head teed. Kohalike numbrimärkidega masinad pidid ka pagasnikusse näitama aga meid lasti väga lihtsalt tulema. Ilmselt kaugelt näha, et turistid.

Sõjaväepolitsei konvoi

Kosovo on, nagu enamus Balkani riike paras pudru ja kapsad. Ühest küljest nagu iseseisev riik, mida Serbia küll oma osaks peab. Teisest küljest peab üle 90% selle elanikkonnast ennast albaanlasteks ja ainsad lipud, mis igal pool näha on, on Albaania omad. Lisaks sellele on nad erinevalt Albaania albaanlastest valdavas enamuses moslemid. 

Liikluskultuuri kohta nii palju, et veri keeb siin korralikult ja see kajastub ka liikluses. Signaal käib iga liigutuse ette ja taha, sobib nii tervitamiseks kui uimase juhi noomimiseks. Suunatule kasutamist väga palju ei harrastata. 

Poes käik on nagu reis 15 aastat ajas tagasi. Riiuleid on, aga kaubavalik nendel on hõre. Kaubad on paigutatud nagu iluasjad - iga asja ümber on ruumi ja avarust.

Poodide nimed on samuti, huvitavad. Näiteks kauplus “Hard Discount” või tanklakett “Petrol Company”. Üleüldse paistab silma nende püüdlikkus asju väga läänelikult teha. Kosovo suurimas linnas Pristinas on olemas isegi Bill Clintoni nimeline tänav (boulevard).

Tänavapildis on näha erinevas versioonis putkamajandust - tubaka putka, koopiamasina putka, juuksuri putka jne. Õmblejad ja keevitajad, otse poeakna peal tööd tegemas.

Tänavakaubandus

Esimesest hirmust üle saanud otsustasime siiski Kosovosse ööseks peatuma jääda. Peatuspaigaks sai Prizrenis asuv hostel Edis. Olime juba varasemalt märganud tänavatel Albaania lippudega sõitvaid ja signaalitavaid autosid aga mida enam õhtupoole, seda rohkem neid tekkis. Tuli välja, et õhtul on Albaania-Serbia jalkamatš, millele kohalikud valjuhäälselt tänavatele kaasa elama tulid. Teadagi, kummale poolele. Jalka alguseks oli tänavatele kogunenud rahvamass päris muljetavaldavaks paisunud. Kohalike suureks õnnetuseks jäi mängu seis 0-2 Serbia kasuks, muidu oleks pidu tänavatel ilmselt hommikuni kestnud.