Kõrbeseiklused III

Enne järgmist kõrbeseiklust puhkasime paar päeva Foum Zguidi nimelises linnakeses. Linna sissesõites seisid igal nurgal kohalikud mehed, kes kutsusid meid oma restorani sööma, suveniiripoode kõigest vaatama ning kindlatesse majutusasutustesse ööbima. Kõhud olid parajasti tühjad ning nõustusime ühe restoranipakkumisega. Enne tellimist leppisime kohe hinnas kokku - 50 dirhamit kahele. Arve tasumise hetkeks oli summa kahekordistunud. Restoraniomanik mängis keeleoskamatut, väites hinnaks 50 dirhamit ühele. Heiki oli kange, pika arutelu käigus jäi arveks siiski 50 ja saime rahumeeli lahkuda. Vaevalt jõudsime restoranist lahkuda, kui juba järgmine mees platsis oli, kes soodsalt kämpingukohta pakkus. Käisime vaatamas ning pärast veendumist, et kraanist tulebki lubatud sooja vett, otsustasime ööks jääda. Järgmisel hommikul ei olnud üldse vett - ei sooja ega külma. Omanik ise oli kõva kaupleja, tahtis kõiki Heiki tööriistu, riideid, jalanõusid ja muud tehnikat. Jube tüütu, kui selline mees lendab meie laua taha istuma, samal ajal kui meie katuseboksis inventuuri teha üritame. Oma öö eest tasusime katkise termomeetri, kasutu tooli ja Heiki vanade tööpükste ning särgiga.

La palmeraie

Kõrbeseiklused II

Smara ja Zagi vahelistel kõrbepistetel seigeldes sõitsime üle mingisuguse müüri. Olime veel Lääne-Sahara aladel. Alžeeria piirist olime küll üpris kaugel, kuid saime peagi aru, et müüri näol on tegemist Maroko-Polisario vahelise bermiga. See on kividest ja liivast ehitatud müür, mis eraldab Maroko kontrolli all olevaid alasid Sahrawi Araabia Demokraatlikust Vabariigist. Aja jooksul on Maroko seda müüri muudkui edasi nihutanud ning mingisugusesse ohutsooni me ei sattunud. Pinge oli õhus sellegipoolest, sest sõitsime ju mööda endiseid militaaralasid. Müür ise jookseb umbes 2700 km ulatuses ning selle ümbrus on tihedalt maamiine täis. Meie sõitsime ajalooliselt kolmanda müüri läheduses (tänaseks on seda edasi nihutatud juba kuues kord). Teadsime, et teelt maha pöörata me ei tohi. Mina poleks seal üldse sõita tahtnud, kuid see oli meie ainuke tee kõrbest välja lähima asustuseni.

Üle müüri

Kõrbeseiklused

Tee Laayounest Smarasse ja sealt edasi Hwara poole oli hea, igav asfalttee. Sõitsime ja ootasime, kuna saaks juba peateelt maha, kõrbesse keerata. Võimalus selleks tuli sama ootamatult kui hoovihm Eestis. Õigemini, keerata ei tulnud kuhugi, sest ilma igasuguse hoiatuseta sai asfalt lihtsalt otsa. Kui tavaliselt läheb mingi rada ikka edasi, siis see tee lihtsalt lõppes paari majaga asula piiril ära.

Looduse jooksulindil

Atlandi ookean

Lääne-Sahara piiri ületasime kolm või neli korda riiki sisenedes. Vähemalt endale tundus nii. Piiri ja ka riigiks olemisega on sellel maatükil keerulised lood - erinevatelt kaartidelt leiab selle piiri erinevast kohast ja Maroko kaartidelt ei leia seda üldse, sest Maroko peab seda ala endale kuuluvaks. Igaljuhul traditsioonilist piiripunkti kus sõidad ühest riigist välja ja teise sisse siin ei ole. On ainult mitmed politsei kontrollpunktid, kus sinu andmed kirja pannakse või paremal juhul fichet (eeltäidetud paber vajalike andmetega) palutakse.

Rannikuseiklused

Oleme vahepeal täiesti levist väljas olnud! Viimased kolm päeva sõitsime väljaspool igasugust tsivilisatsiooni, ümber meie laiumas üüratu kivine kõrb ja üksikud kaamelikarjad.

Mööda Atlandi rannikut lõunapoole sõites läbisime Rabati ja Casablanca. Mõlemas linnas käisime turge ja kindluseid avastamas. Kauplemine on siin nii äge! Meile öeldavad hinnad on vähemalt poole kallimad kohalikele kehtestatud hindadest. Marrakechis lausa 3x kallimad. Aga mulle meeldib kaubelda, kõik on läbiräägitav. Casablancas silmasin käsitööna valmistatud hõbedast kõrvarõngaid ja küsisin huvi pärast, kui palju nende eest raha tahetakse. 180 Dh. Ma arvasin, et seda on liiga palju ja otsustasin loobuda. Mul ei ole neid tegelikult ju üldse vaja. Kaupmees ei olnud mu loobumisega kohe mitte nõus. Pakkus 175 Dh ja järgmisel hetkel juba 170 Dh. Ma vabandasin ja keeldusin viisakalt. Seepeale ta küsis, kui palju ma nende eest pakuksin. Vastasin 100 Dh. Talle vist ei sobinud, pööritas silmi, keeldus ning küsis vastu 125 Dh. Ma polnud jätkuvalt nõus ja hakkasin juba poest lahkuma, kui kaupmees minu tehingu vastu võttis. Tagasi mõeldes on 100 Dh nende eest natuke vähe makstud küll. 

Turg Rabatis