Oleme vahepeal täiesti levist väljas olnud! Viimased kolm päeva sõitsime väljaspool igasugust tsivilisatsiooni, ümber meie laiumas üüratu kivine kõrb ja üksikud kaamelikarjad.
Mööda Atlandi rannikut lõunapoole sõites läbisime Rabati ja Casablanca. Mõlemas linnas käisime turge ja kindluseid avastamas. Kauplemine on siin nii äge! Meile öeldavad hinnad on vähemalt poole kallimad kohalikele kehtestatud hindadest. Marrakechis lausa 3x kallimad. Aga mulle meeldib kaubelda, kõik on läbiräägitav. Casablancas silmasin käsitööna valmistatud hõbedast kõrvarõngaid ja küsisin huvi pärast, kui palju nende eest raha tahetakse. 180 Dh. Ma arvasin, et seda on liiga palju ja otsustasin loobuda. Mul ei ole neid tegelikult ju üldse vaja. Kaupmees ei olnud mu loobumisega kohe mitte nõus. Pakkus 175 Dh ja järgmisel hetkel juba 170 Dh. Ma vabandasin ja keeldusin viisakalt. Seepeale ta küsis, kui palju ma nende eest pakuksin. Vastasin 100 Dh. Talle vist ei sobinud, pööritas silmi, keeldus ning küsis vastu 125 Dh. Ma polnud jätkuvalt nõus ja hakkasin juba poest lahkuma, kui kaupmees minu tehingu vastu võttis. Tagasi mõeldes on 100 Dh nende eest natuke vähe makstud küll.
 |
| Turg Rabatis |
Uskumatult odav on kohalikes toidukohtades süüa. Odavam, kui poest osta ja ise teha. Saia süüakse siin jubepalju. Oleme varsti ise ka ümmargused nagu saiakesed.
 |
| 5 euro eest saab pool kilo kana, omletti ja saia. Kahepeale rohkem kui küll |
 |
| Kasbah les Oudaias. Rabat |
Rabatis asub Hassani Torn - mošee juurde kuuluv minarett, mille ehitamist alustati 1195. aastal. Plaanide kohaselt pidi mošeest saama maailma suurim, kuid pärast valitseja-sultani surma jäi ehitus pooleli. Kõrvalasuvas peene mosaiigiga kaunistatud mausoleumis asuvad eelmise Maroko kuninga Mohammed V ja tema kahe poja säilmed.
 |
| Mohammed V mausoleum |
 |
| Hassani Torn |
Ühe öö veetsime ookeaniäärses kämbis, kus kohtasime kaht taanlast - Lisa ja Marten. Nad abiellusid eelmisel augustil ja on pulmareisil Senegali. Meie suund ja offroadihimu ühtis nende plaanidega. Edasi sõitsime koos.
 |
| Lisa, Marten ja nende Volvo Laplander |
 |
| Marten ja Heiki |
Järgmisel hommikul mõtlesime mošeesse uudistama minna. Casablancas asuv Hassan II mošee on suurim Marokos. Maailma mastaabis peaks ta 7. kohal olema. Sinna mahub palvetama üle 100 000 inimese. Mittemoslemeid naisi kahjuks mošeesse sisse ei lastud. Tiirutasime niisama mošee territooriumil ringi, kaelad ülesvaatamisest valusad. Minaretitorn ise on 210 m kõrge, kõrgeim maailmas. Öösiti osutavad selle tipust laserikiired Meka suunas. Mošee põrandad on keskküttega soojendatavad, katus lahtikäiv ja uksed liiguvad kuidagi elektriga - uhke.
 |
| Hassan II mošee |
 |
| Seisame ukse ees |
Politseiniku leiab Marokos igalt nurgalt - reguleerivad, kontrollivad, suunavad liiklust, vahel tervitavad ka. Suurematel teedel on neil punktid, kus kontrollitakse kõiki liiklejaid. Meid on viisakalt edasi suunatud, pikemalt umbkeelsetega rääkida ei taheta. Pisemaid sekeldusi politseiga on meil ikka ette tulnud. Ühel päeval sõitis Heiki 60-alas 68km/h. Kole lugu eks, meid mõlemaid kutsuti autost välja kiiruskaamera pilti vaatama. Viisakad, trahviks 300 Dh. Heiki vabandas, ajas natuke juttu ja saime kõigest hoiatusega minema. Jätsime härrade lastele kommi.
 |
|
Järgmisel päeval sõitsime Essaouira linnas parklast välja üle vastassuunavööndi ohutussaarele, kus ootasime järele väljatagurdavaid sõpru. Kohalik gendarm pidas meid 500m hiljem kinni, oli väga vihane ja nõudis, et Heiki temaga nüüd kaasa jalutaks ning läbi arutaks, mis valesti läks. Heiki oli parklast väljudes sõitnud üle vastassuunavööndi. Trahviks 700 Dh. Noogutasin ka kaasa, et ikka väga valesti sõitsime. Hakkasin politsenikult trahvikviitungit küsima, vihjates, et niisama ei maksa me midagi. Tema vastas, et kõigepealt peab maksma ja alles siis saab tšeki. Okei, ei tööta nii. Mõtlesime, et hästi, lähme siis jaoskonda, teeme kõik viisakalt ja kirjalikult. Selle peale politseinik vihastas, nähvas, et meie ei räägi araabia keelt ja tema ei räägi inglise keelt. Nüüd oli kindel, et ta tahtis 70 eurot hoopis endale taskusse. Järgnes pikem vaikus, ta hakkas vihaselt oma kotist pabereid otsima ja peatas vahepeal veel paar autot. Pakkusime talle välja, et äkki tahab pardakaamerast vaadata, kuidas me tegelikult päris vastassuunavööndis ei sõitnud. Oi kui palju rõõmu see talle pakkus! Mees lõkerdas üle tänava naerda ja leidis sealt veel teisegi rikkumise. 700 Dh tahtis ta meilt ikkagi, aga juba märksa rõõmsamas tujus. Pakkusin talle šokolaadi ja näitasin 5-eurost ning 80 dirhamit, selgitasin, et rohkem meil tõesti pole. Hakkasin ise selle peale naerma. Ta hakkas ka. Küsisin viisakalt, et kas me tohime äkki ära minna. Ja ta lubaski, naeratas ja lisas, et ainult mu silmade pärast.
 |
| Tegi komplimendi |
El-Jadida on kunagine portugallaste sadamalinn. Leidsime selle kindlusemüüride vahel jalutades maa-aluse keldri, mida kasutati puhta vee hoiustamiseks põuaperioodidel.
 |
| Citerne Portugaise |
Vaated on meil siin ebaeuroopalikult suurejoonelised. Näeme igapäevaselt lõputut tühjust. Mida rohkem lõunapoole, seda liivasem ja tühjem tundub. Mõnus on, ajataju kaob ning antud hetk tundub kõige tähtsam.
 |
| Mandri serval. Uued naabrid |
 |
| Kivine maa |
Siin on alati nii, et kui arvad, et oled ihuüksi, on järgmise põõsa või kivi taga suvaline kohalik. Me sõitsime oma tühermaa-kivise-kõrbe offroadi. Olime juba praktiliselt rannikule jõudmas, kui keset mittemidagit sõitis meist kohalike kalameeste länkar mööda! Järgmisel hetkel kutsusid nad meid oma onni piparmünditeed jooma. Nad ise loomulikult seal ei elanud, vaid tulid nädalavahetuseks mere äärde kalastama. Tee kõrvale sõime saia oliiviõliga. Marokolane on sõbralik, meile pandi saia kaasagi.
 |
| Kalurionnis münditeel |
 |
| Koopaorav? |
 |
| Plage Blanche - 30km rannaliival |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar