Tee Laayounest Smarasse ja sealt edasi Hwara poole oli hea, igav asfalttee. Sõitsime ja ootasime, kuna saaks juba peateelt maha, kõrbesse keerata. Võimalus selleks tuli sama ootamatult kui hoovihm Eestis. Õigemini, keerata ei tulnud kuhugi, sest ilma igasuguse hoiatuseta sai asfalt lihtsalt otsa. Kui tavaliselt läheb mingi rada ikka edasi, siis see tee lihtsalt lõppes paari majaga asula piiril ära.
 |
|
Vaatasime nõutult üksteisele otsa ja arutasime mis edasi kui muidu elutuna tunduvast asulast kohalik välja ilmus. Kehakeeles teed küsides viipas mees lihtsalt ida poole - teed ei ole rohkem ja edasi tuleb sõita kompassi järgi. Meile oli see loomulikult hea uudis, sest olime ju seiklusi otsima tulnud ja nüüd tõotas neid kuhjaga tulla. Täitsa tühi kõrb ka siiski ei ole - kohalikud sahrawid käivad seal oma kaameli ja kitsekarju vaatamas ning mööda tühjust on nende jälgi mööda võimalik liikuda. Teatud aladel on see ka väga soovitatav kuna Maroko-Polisario vastasseisu tõttu on osad alad mineeritud.
Kõrbe tühjus ja lõputu avarus tekitab kummastava tunde, nii kauge tundub kogu see kirev linnakära ja elu millega me nii harjunud oleme. Nagu ei olekski samal planeedil. Tuulevaikse ilmaga ei ole kuulda mitte ühtegi häält, ühtegi lindu, ritsikat ega autot kusagil mürisemas, nagu vaakumis. Laagripaiga valik on samuti lihtne - kuna kõik on ühtmoodi lage ja tühi siis pole kohta ega ka vajadust kuhugi ennast ära peita. Jätad auto seisma ja oledki laagris.
Üks hommik ärgates ei suutnud ma enam ühte oma sokki leida. Noh seda ikka juhtub - olin öösel käinud tähtedest pilti tegemas ja ju siis oli autost välja kukkunud. Tuult öösel ei olnud niiet sokk pidi ilmselt auto all vedelema. Auto alla vaadates ei olnud seal aga sokist haisugi. Ainult palju naljakaid pisikesi jälgi ja vonklevad triibud, nagu oleks midagi lohistatud. Sokk oli varastatud! Jäljed looklesid mööda liiva siia-sinna kuni jõudsid madala põõsani, kus all paistis pisike uruavaus. Ja seal, avause ees okstesse takerdununa, lebas ka mu kadunud sokk! Müsteerium lahendatud - soki pehme tekstiil on kõrbes minev importkaup ja ilmselt oli mõni kõrberott selles head pesamaterjali näinud. Välismaalt ikkagi :) Kuna sokk oli öise seikluse käigus mõned õhuaugud lisaks saanud, jätsin ka teise paarilise uru kõrvale kingituseks.
 |
| Sokivarga tuunitud õhuaugud |
 |
| Maailma pikim konveierlint - 235km |
 |
| Heiki remondib, Maari pildistab |
 |
| Dzalaba on tuule vastu hea |
 |
| Maari uue lemmikautoga |
 |
| Kaks täppi keset tühjust... |
Üks hommik ärgates ei suutnud ma enam ühte oma sokki leida. Noh seda ikka juhtub - olin öösel käinud tähtedest pilti tegemas ja ju siis oli autost välja kukkunud. Tuult öösel ei olnud niiet sokk pidi ilmselt auto all vedelema. Auto alla vaadates ei olnud seal aga sokist haisugi. Ainult palju naljakaid pisikesi jälgi ja vonklevad triibud, nagu oleks midagi lohistatud. Sokk oli varastatud! Jäljed looklesid mööda liiva siia-sinna kuni jõudsid madala põõsani, kus all paistis pisike uruavaus. Ja seal, avause ees okstesse takerdununa, lebas ka mu kadunud sokk! Müsteerium lahendatud - soki pehme tekstiil on kõrbes minev importkaup ja ilmselt oli mõni kõrberott selles head pesamaterjali näinud. Välismaalt ikkagi :) Kuna sokk oli öise seikluse käigus mõned õhuaugud lisaks saanud, jätsin ka teise paarilise uru kõrvale kingituseks. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar