Smara ja Zagi vahelistel kõrbepistetel seigeldes sõitsime üle mingisuguse müüri. Olime veel Lääne-Sahara aladel. Alžeeria piirist olime küll üpris kaugel, kuid saime peagi aru, et müüri näol on tegemist Maroko-Polisario vahelise bermiga. See on kividest ja liivast ehitatud müür, mis eraldab Maroko kontrolli all olevaid alasid Sahrawi Araabia Demokraatlikust Vabariigist. Aja jooksul on Maroko seda müüri muudkui edasi nihutanud ning mingisugusesse ohutsooni me ei sattunud. Pinge oli õhus sellegipoolest, sest sõitsime ju mööda endiseid militaaralasid. Müür ise jookseb umbes 2700 km ulatuses ning selle ümbrus on tihedalt maamiine täis. Meie sõitsime ajalooliselt kolmanda müüri läheduses (tänaseks on seda edasi nihutatud juba kuues kord). Teadsime, et teelt maha pöörata me ei tohi. Mina poleks seal üldse sõita tahtnud, kuid see oli meie ainuke tee kõrbest välja lähima asustuseni.
 |
| Üle müüri |
 |
| Kaitserajatis |
Jõudsime suure hurraaga Zagi, sest me polnud mitu päeva tsivilisatsiooni näinud. Küla õhustik oli veel pingelisem, kui meie müürisõit. Meie juurde tuli kohe üks kohalik, kes selgitas, kuidas sõjaväge sinna bussidega kohale tuuakse ja külarahvas sellest frustreeritud on.. Õhk oli nii paks ja pinget täis! Me olime Lisaga kahekesi ikka väga hirmul, mehed ei saanud suurt midagi aru. Kohalik organiseeris meile 1,5 kg kitse või lamba liha, ma ei tea, kumma rümp seal leti ees rippus. Tükid maitsestati soolaga, kiirelt sütele ja meile lauale. Ega suurt süüa ei tahtnudki, mõtteis kiire linnast lahkumine.
Suunaks Sahara liivadüünid, võtsime ette tee läbi Kõrg-Atlase mäestiku Amelni oru. Tafraoute on keset orgu üks armas linnake, mis asub suurte kivikuhjade ja palmimetsade vahel. Otsustasime seal paar päeva puhata ja linnas ringi vaadata. Kohtasime küll mitmeid turiste, kuid tüüpiline turismilinn Tafraoute veel ei ole.
 |
| Tafraoute |
 |
| Kivimäed |
Tafraoutes läks ilm järsku väga kuumaks. Varjus ulatus temperatuur 36 kraadini. Päike lõõmas mõistusele halvavalt. Sundisime end vägisi vett jooma ja Päikese eest vilus viibima. Kiireid liigutusi teha ei julgenud, kohati hakkas pilt virvendama. Seda kuumust on põhja-eurooplasele natuke liiga palju. Päiksest kergelt peast soojadena püüdsime üksteise võidu lähedalasuva mäe kõrgust ära arvata. Meie naabrid olid vahvad, ei lasknud end kuumast heidutada ja läksid seda GPS-iga mõõtma. Kuna mägi osutus arvatust kõrgemaks, siis pöördusid nad õnneks poolelt teelt alla tagasi, koos päikesepõletusega.
Heiki leidis linnast mehaaniku, kes oli nõus länkari piduriklotsid ära vahetama. Oleks ju võinud seda ise ka teha, aga selle kuumaga me end liigutada ei kavatsenud. Nelja ratta klotside vahetuse eest küsiti 12 eurot. :)
 |
| Ahmed isaga |
 |
| Tee orust Anti-Atlasesse |
 |
| Anti-Atlas |
Anti-Atlase orgudest leiab palju oaase, kus kuivanud jõesängides kasvavad palmid ning maa on viljakas põlluharimiseks. "Põld" on siis selline väike maalapike, kus omaks tarbeks vilja ja köögivilju kasvatatakse.
 |
| Oaas ja jõesäng |
Kes veel kuulnud pole, siis meie reisi kõige lõunapoolseima punkti saavutasime 17. märtsil, enne Lääne-Sahara kõrbeseiklust. :)
 |
| Eesel parkis naabrid kinni.. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar