Tagasi tsivilisatsiooni

Kõrbepäikesest akud täis laetuna võtsime suuna tagasi põhja poole. Lisaks oli meil tekkinud kerge igatsus tsivilisatsiooni järele - pood, kus varusid täiendada, restoran, kus tadziini või grillkana süüa ja koolat kõrvale juua jne. Inimene on kummaline loom, tahab alati seda, mida tal parasjagu ei ole.. Esimene suurem linn, mis tee peale ette jäi, oli Kõrg-Atlase jalamil asuv, Lõuna-Maroko pealinnaks peetav Tinerhir. 

Linna sõites avanevad vägevad vaated eemalt paistvatele lumistele mäetippudele. Meie üllatuseks osutus Tinerhir turistilõksuks. Kõik on hirmus abivalmid ja naeratavad ja kutsuvad küll restorani küll poodi vaatama aga kui hinda küsid siis saad aru, miks. Me olime selleks ajaks üle kuu aja Marokos veetnud ja hindadega üsna hästi kursis ning kui restoranis tadziini eest tavalise 30dh asemel 100dh küsiti, hakkasime sõna otseses mõttes naerma ja kõndisime minema. Paar-kolm restorani hiljem leidsime ka õigete hindadega koha, aga ka see käis kõva kauplemise peale.

Lehma pea lihapoe reklaamina

Enne linnast lahkumist külastasime ka kohalikku mehhanikatöökoda - länkaril on ühes roolivarda otsas kerge lõtk arenenud ja tänaval lahkelt ligi tulnud mehhaanikud väitsid õige jupi kohe olemas olevat. Noh hea küll, sõitsime siis neil järel linna äärde töökoja juurde. Loomulikult neil õiget osa seal ei olnud ja üks mees saadeti linna peale poodi. Me jäime töökoja juurde ootama. Vahepeal suutis üks rekka ennast hoovi peal mutta kinni sõita, niiet saime ka vintsid igavuse peletamiseks soojaks. Poole tunni pärast naases ka mehaanik, 3 erineva jupiga millest ükski ei sobinud. Remont käib siin vist silma järgi, kuna ei auto aastat ega VIN koodi keegi meilt ei küsinud. Seejärel taheti autolt vana tükki alt ära keerata ja poodi võrdlema minna. Sellega ma nõus enam ei olnud ja kui auto poole näpuga näidati ja küsivalt “Land Rover”? öeldi siis oli see viimaseks piisaks karikas ja jätsime pikemalt aega viitmata hüvasti. Ahjaa, hinda taheti saada 125€ varuosa ja vahetuse eest. Õige jupp maksab euroopas 15-40€ ning tööd on sellega maksimaalselt 10 minutit…

Kaupleme hinna üle

4x4 garaaz

Vintsime rekkat mudast välja

Kätte saime

Autolammutus

Kuidas All-Terrainist rinkarehv teha

 Selleks korraks oli meile “tsivilisatsioonist” jälle küllalt ning võtsime suuna mägedesse. Kõigepealt tervitas meid võimas Todra kanjon kust edasi läks kitsas mägitee aina ülespoole. Mida edasi, seda lähemale jõudis lumepiir kuni üks hetk olimegi sellest ülalpool. Kõrgeimaks punktiks GPS-i järgi saime 2666m. Tee peal tuli vastu ka üksikuid mägikülasid, kus elasid kõige õudsemad lapsed, keda me näinud oleme. Nii, kui autode mürin külani kostis, jooksis igaks majast ja õuest välja kümnete kaupa lapsi, kes nagu zombiarmee auto poole tormasid ja “bon-bon, bon-bon” karjusid. Meie neile kommi ei andnud, kuigi kaasas oli meil neid omajagu - selline valges inimeses kommionu ja rahakoti nägemine on tugevalt vastu igasugustele käitumisnormidele ning kommi jagamine ainult süvendaks seda. Paraku on turismiraamatud täis soovitusi võtta kaasa komme autoaknast välja loopimiseks ja tulemus on käes. Suureks kasvades on selline stereotüüpne käitumine neis kinnistunud ja selle asemel, et ise tööga midagi teenida, istuvadki suured inimesed tee ääres ja ootavad kuna õnn taevast alla kukub.

Todra kanjon

Maari kirjutab:
Fesi mediina külastuse võtsime omaette eesmärgiks. Mediinani oli meie autode juurest julgelt 10 km. Mõtlesime taksodega minna. Meilt küsiti 150 dirhamit nelja inimese eest. Teadsime päris kindlalt, et normaalne hind neljale on 40. Pikalt mööda äärelinna seigeldes, leidsime lõpuks ka inimlikud taksojuhid ning jõudsime läbi hullumeelse liikluse medinani. Fesi medina on müüride vahele koondunud vanalinn, kus tänavad jooksevad labürinditaoliselt ning kaubeldakse käsitöö ja erineva toiduga. Tänavatelt leiab hõbeda- ja nahatöötlemise töötubasid (sisehoovides töödeldakse ja värvitakse erinevaid loomanahku). Olime juba valmis kaupmeeste agressiivseks müügitaktikaks, kuid üllatavalt oleme mujal pealetükkivamaid kauplejaid näinud. Tühjale kõhule leiab igalt nurgalt erinevaid restorane ja umbes 5 ruutmeetri suuruseid nn kiirtoidunurki, kus kohalikud praeliha saiaga söövad. Mingi kohalik hakkas meid enda restorani kaasa meelitama. Mõtlesime järele vaadata, mis hinnaga ta pakub - menüüsid oli tal 2 erinevat, teise tõi ta alles meie ninakrimpsutamise peale. Tajine-i eest küsis ta algul 100, hiljem 60 dirhamit. Olles juba üle kuu Marokos ringi sõitnud, teadsime, et tajine-i hind on maksimaalselt 30 dirhamit. Ja ega ei tahagi seda tajine-i enam süüa. Tahaks praekartulit hoopis. Läksime kohalike rada ja võtsime 10 dirhami eest putkast saia lihaga. Tegime ära kohustuslikud suveniiriostud ja pärast pikka labürindijalutuskäiku, otsustasime taksoga tagasi autode juurde sõita. Taksod on siin petit (väikesed), kuhu mahub maksimaalselt 3 inimest ja grande, suurema seltskonna jaoks. Kuna olime neljakesi, ja ühtegi suurt taksot lähedal polnud, mõtlesime, et sõidame siis eraldi kahe väikse taksoga. Ja siis hakkas jälle nöörimine pihta. Kahe inimese eest olime valmis välja käima 20 dirhamit. Üks vanamees-taksojuht küsis 50. Meile ei sobinud ja läksime järgmise takso juurde. Olime juba stardivalmis, kui see vanamees tuli ja meie taksojuhile ütles, et ta meilt ikka 50 küsiks! Meil oli nii raske õige hinnaga taksot leida! Ega pole ju raske ka see 5 eurot pika vahemaa eest maksta, aga miks? Selle pärast, et oleme heledama nahavärviga? Algul oli küll tore ja vahva, saime kaubelda ja ükski hind polnud kivist. Meie Maroko-seikluse lõpuks hakkas väsitama see pidev võitlus õiglase hinna eest. 

Arhidektuurinäide Fes-i mediinas

Fes mediina

Maiuspala - elusad teod

Viimane vaatamisväärsus enne Marokost lahkumist olid Berberi ahvid - varem laialt levinud kogu Marokos ja ka Hispaanias on ahvide leviala järjest kahanenud ning praegu leidub neid ainult Kesk-Atlase seedrimetsades. Ahvid on väga julged ja inimesega harjunud. Tulevad lähedale ja vaatavad, kas antakse ka midagi. Üsna pea olid nad meie autodega piisavalt harjunud, et nende peal uudishimulikult ringi turnida.

Paagid odavat kütust täis (1€ = 10.6dh)

Vilgas elu piiri

Maroko on väga äge reisisihtkoht Euroopa kammitsatest väsinud ja uut ihkavale reisisellile. Suhteliselt lähedal (Ryanairiga saab Tallinnast Marrakechi 60€-ga) ja omanäoline on Marokos avastada palju. Siiski, 5 nädalat on piisav aeg, et hakata paberi ja potiga tualetti, menüüga restorani, valikuga kaubandusvõrku ja toimivat internetti igatsema. Kui palju erinevad need kaks Gibraltari väinaga eraldatud maalappi üksteisest..