Väina ületamine.. ja edasi

Ootasime pikisilmi tagasi Euroopasse jõudmist. Piletid Ceutast väljuvale praamile broneerisime kella kolmeks. Ceuta on Aafrika kontinendil asuv Hispaania linn, mis asub Marokost erinevas ajavööndis. Me ei osanud sellega arvestada ja jäime kahjuks praamist maha. Õnneks juhtub seda vist paljudega ja suuremate arusaamatusteta tõsteti meid automaatselt kella kuuesele väljumisele. Sadamas järjekorras seistes nägime, kuidas kohalikud poisihakatised üritasid end veoautodele kõhu alla ära peita, et illegaalselt Euroopasse pääseda. Veokate juhid ning sadamapolitsei on nende suhtes eriti valvas ja ajavad noored kaagid sadamast minema. Rääkisime hiljem ühe laevajärjekorras oodanud kohalikuga, kes selgitas tagamaid. Noortel on tekkinud arusaam, et Euroopas oodatakse neid avasüli ja külvatakse toetustega üle ning ise midagi tegema ei peagi.

Aga me vist pidimegi kella kolmesest maha jääma, sest järgmisele praamile autotekile sõites, hõigati meile juba kaugelt “TERE”. Pool praami meeskonda olid eestlased. Mehed autotekil olid eesti numbrimärki nähes väga rõõmsad ja mina hingepõhjani liigutatud, et kuulsin eesti keelt ja nägin päris eestlaseid! Sattusime endisele Nordic Jetline praamile, mis koos meeskonnaga Soome-Eesti liinilt Gibraltarile toimetati. Väga vahva! 

Võin kirjeldada seda päeva kui meie reisi kõige emotsionaalsemat. Olime nii rõõmsad, et saime tagasi tsivilisatsiooni. Tsivilisatsioon on ka seal väina taga, aga teine ju veel üsna arengujärgus. Hispaanias, nagu ka mujal Euroopas, on inimestel eesmärk. Jalutatakse koertega, sellepärast, et koeral on vaja jalutada. Tehakse trenni, et olla heas vormis. Keegi ei passi niisama põõsas, kükita tee ääres või maga puu all ega oota, et õnn pähe kukub. Meil oli marokolaste kohta juba oma nali, et ükskõik, kui inimtühja koha laagriks või ihuhädaks leiad, ronib kohalik valget inimest nähes nagu võluväel kivi alt välja.

Tähistasime Hispaaniasse jõudmist kui saabumist koju. Saime poest valida kõike, mida tahtsime. Oleksime äärepealt Lidl-i poemüüjat kallistanud. Marokos selline valik puudus. Suuremast vaimustusest ülesaanutena, jätsime selleks korraks hüvasti meie armsate Taani-naabrite Lisa ja Morteniga, kes suundusid Türgi poole. Kuna meie sellest suunast tulime, siis otsustasime oma teekonda jätkata läände. Mul on hea meel, et nendega üleüldse kohtusime ja otsustasime koos edasi sõita. Nad on minu-Heikiga võrreldes uskumatult sarnased ja me klappisime kuidagi hästi. Jagatud seiklused ja kogemused liitsid meid omavahel ning lõpuks olid nad mulle sel reisil kui oma pere. Iga lahkumine on kurb, kuid ma olen kindel, et korraldame järgmised seiklused koos nendega.

Vi Savner jer. Must Notsu is not so fun with only two persons..

Saatsime nad teele ja võtsime aja maha väikeses Hispaania lohesurfi-linnas Tarifas.

Lohesurfarid väina tuultes

Euroopa lõunatipp

Aafrikani 30 km üle väina

Pärast mitut puhkepäeva otsustasime jälle edasi sõita. Portugali poole. Teele jäi Hispaania suurima kirikuga härjavõitluslinn Sevilla. Nagu suurlinnadega ikka, ei näe me oma autoretkel kõiki linna vaatamisväärsusi. Liiklus on üsna kole ja igale poole ei mahu ka hästi.

Plaza de Espana

Härjavõitluskalendrid

Euroopa suurim gooti stiilis kirik - Catedral de Sevilla

Natuke kitsas. Kinni ei jäänud :)

Viimaseks ööks Hispaanias leidsime mõnusa liivateega metsa. Meile tundus, et metsaga on üldse Hispaanias kehvasti. Seda ei ole väga. Olime lähedalasuvast rahvuspargist veel üsna kaugel, kuid hommikul metsast väljasõites ilmus eikusagilt välja politsei, kes meilt metsasõidu luba küsis. Meie suureks üllatuseks on Hispaanias metsas sõitmiseks ja ööbimiseks eraldi luba vaja. Õnneks olid nad mõistlikud ja vangutasid ainult päid. 

Keelatud mets