Koduteel

Viimasest postitusest on kuu möödas ja koduski juba paar nädalat oldud, aga aeg on nii kiiresti lennanud ja kuidagi pole jõudu olnud seda postitust valmis teha. Igaljuhul, ees ootas Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Leedu ja Läti. 

Prantsusmaa ise on üüratult suur. Seda läbides tundus, et no täitsa lõpp, see riik ei saagi otsa. Poola on Prantsusmaa kõrval poisike. Nagu ikka, ilmaga ei vedanud. Üritasime vihma käes mitte läbi liguneda ning suurendasime päevaseid läbisõite 400 km-ni.

Viinapuuväljad Cognaci lähistel

Portugal-Hispaania-Prantsusmaa

Koos Portugali jõudmisega jõudis meieni ka tõsiasi, et edasi viib tee põhja poole ja meie seiklus hakkab vaikselt lõppema. Teise planeedina tunduv Aafrika jäi selja taha ja ees ootab palju kilomeetreid tsiviliseeritud kuid suuresti ühenäolist Euroopat. Justkui meiega ühel nõul olev ilm muutus samuti lõõskavast suvepäikesest järjest enam ja enam tuuliseks-vihmaseks-halliks, mõjudes nagu reisipohmell kus pidu on peetud ja edasi saabub hall argipäev. Portugali inimesed mõjusid peale Hispaania ülevoolavust samuti värskendavalt, olles ühtaegu vaoshoitult rõõmus, kuid samas argine ja asjalik.

Portugalis sõites hakkasime tee ääres nägema naljakaid, justkui poolenisti paksu samblakihiga kaetud puid, mille mustadele tüvedele müstilised numbrid on joonistatud. Tükk aega mõistatasime mida need tähendada võiks. Üks õhtu sattusime laagripaiga nendesamade puude vahele panema ja siis saime aru - need on korgipuud, mis on altpoolt kooritud ja numbrid tähendavad ilmselt koorimiste arvu. On ju Portugal kuulus oma korgitoodangu poolest, kasvatades korgipuid rohkem kui 7000 km2 suurusel alal. Iga 10 aasta tagant koorimisprotsessi korratakse, sest selle ajaga kasvatab puu endale uue korgikihi. 

Portugali maasikad

Väina ületamine.. ja edasi

Ootasime pikisilmi tagasi Euroopasse jõudmist. Piletid Ceutast väljuvale praamile broneerisime kella kolmeks. Ceuta on Aafrika kontinendil asuv Hispaania linn, mis asub Marokost erinevas ajavööndis. Me ei osanud sellega arvestada ja jäime kahjuks praamist maha. Õnneks juhtub seda vist paljudega ja suuremate arusaamatusteta tõsteti meid automaatselt kella kuuesele väljumisele. Sadamas järjekorras seistes nägime, kuidas kohalikud poisihakatised üritasid end veoautodele kõhu alla ära peita, et illegaalselt Euroopasse pääseda. Veokate juhid ning sadamapolitsei on nende suhtes eriti valvas ja ajavad noored kaagid sadamast minema. Rääkisime hiljem ühe laevajärjekorras oodanud kohalikuga, kes selgitas tagamaid. Noortel on tekkinud arusaam, et Euroopas oodatakse neid avasüli ja külvatakse toetustega üle ning ise midagi tegema ei peagi.

Aga me vist pidimegi kella kolmesest maha jääma, sest järgmisele praamile autotekile sõites, hõigati meile juba kaugelt “TERE”. Pool praami meeskonda olid eestlased. Mehed autotekil olid eesti numbrimärki nähes väga rõõmsad ja mina hingepõhjani liigutatud, et kuulsin eesti keelt ja nägin päris eestlaseid! Sattusime endisele Nordic Jetline praamile, mis koos meeskonnaga Soome-Eesti liinilt Gibraltarile toimetati. Väga vahva! 

Tagasi tsivilisatsiooni

Kõrbepäikesest akud täis laetuna võtsime suuna tagasi põhja poole. Lisaks oli meil tekkinud kerge igatsus tsivilisatsiooni järele - pood, kus varusid täiendada, restoran, kus tadziini või grillkana süüa ja koolat kõrvale juua jne. Inimene on kummaline loom, tahab alati seda, mida tal parasjagu ei ole.. Esimene suurem linn, mis tee peale ette jäi, oli Kõrg-Atlase jalamil asuv, Lõuna-Maroko pealinnaks peetav Tinerhir. 

Linna sõites avanevad vägevad vaated eemalt paistvatele lumistele mäetippudele. Meie üllatuseks osutus Tinerhir turistilõksuks. Kõik on hirmus abivalmid ja naeratavad ja kutsuvad küll restorani küll poodi vaatama aga kui hinda küsid siis saad aru, miks. Me olime selleks ajaks üle kuu aja Marokos veetnud ja hindadega üsna hästi kursis ning kui restoranis tadziini eest tavalise 30dh asemel 100dh küsiti, hakkasime sõna otseses mõttes naerma ja kõndisime minema. Paar-kolm restorani hiljem leidsime ka õigete hindadega koha, aga ka see käis kõva kauplemise peale.

Lehma pea lihapoe reklaamina

Kõrbeseiklused III

Enne järgmist kõrbeseiklust puhkasime paar päeva Foum Zguidi nimelises linnakeses. Linna sissesõites seisid igal nurgal kohalikud mehed, kes kutsusid meid oma restorani sööma, suveniiripoode kõigest vaatama ning kindlatesse majutusasutustesse ööbima. Kõhud olid parajasti tühjad ning nõustusime ühe restoranipakkumisega. Enne tellimist leppisime kohe hinnas kokku - 50 dirhamit kahele. Arve tasumise hetkeks oli summa kahekordistunud. Restoraniomanik mängis keeleoskamatut, väites hinnaks 50 dirhamit ühele. Heiki oli kange, pika arutelu käigus jäi arveks siiski 50 ja saime rahumeeli lahkuda. Vaevalt jõudsime restoranist lahkuda, kui juba järgmine mees platsis oli, kes soodsalt kämpingukohta pakkus. Käisime vaatamas ning pärast veendumist, et kraanist tulebki lubatud sooja vett, otsustasime ööks jääda. Järgmisel hommikul ei olnud üldse vett - ei sooja ega külma. Omanik ise oli kõva kaupleja, tahtis kõiki Heiki tööriistu, riideid, jalanõusid ja muud tehnikat. Jube tüütu, kui selline mees lendab meie laua taha istuma, samal ajal kui meie katuseboksis inventuuri teha üritame. Oma öö eest tasusime katkise termomeetri, kasutu tooli ja Heiki vanade tööpükste ning särgiga.

La palmeraie