Horvaatia

Oleme viimastel päevadel tempot kõvasti maha võtnud ja lihtsalt elu nautinud. Sain selle kõrvalt ka meie elust natuke pikemalt kirja panna. Osaliselt kattub see juba eelmise postituse teemadega, aga loodan, et ei tekita liigselt segadust.

Lõpuks jõudsime kauaoodatud Itaaliasse. Maari jaoks oli see esimene kokkupuude Itaaliaga ja see,

mis meid ootas oli ikka täielik nauding. Jäime peatuma Triestesse, või täpsemalt selle külje all asuva Miramare sadamasse. Ees ootasid rannas kasvavad palmid, helesinine ja lõputult läbi paistev vesi ja mõnusalt soe päike. Käisime vaatamas ka võimsat Miramare lossi, mille Austria ertshertsog Ferdinand Maximilian endale 1850-ndatel ehitada lasi. Praegu on see populaarne turismisihtkoht ja mereelu kaitseala. Elutempo siin on hoopis teine, kui me eestlastena harjunud oleme. Inimesed jalutavad rahulikult, ajavad juttu ja naeravad. Milleks see kiire. Naljakas on see, et see tempo on nakkav - juba õige pea kõndisime isegi kohalikega samas tempos ja nautisime elu.

Selline tempomuutus on kajastunud ka meie päevases läbisõidus - kui muidu tuli päeva keskmiseks ikka kusagil 300km kanti, siis nüüd on see number tublisti kahanenud. Ei ole nagu kiiret kuhugi, hommikul jood laisalt kohvi, pakid vaikselt asju ja mõtled mõtteid, siis sõidad natuke ja jääd järgmisesse paradiisiranda pidama.

Tüüpiline Horvaatia väike sadamalinn

Rannamõnud

Horvaatia kohvikus

Korraks tuli veel Sloveeniast läbi põigata aga edasi siis Horvaatiasse. Kui Itaalias oli tänavapildis näha uhkeid sportautosid, vanu uunikume ja palju erinevaid kaherattalisi, siis Horvaatias on pilt teine. Kohalike seas on levinuimad üle kümne aasta vanad, siit-sealt mõlkis väikeautod. Eriti palju näeb Renault Twingosid ja WV Polosid. Maanteel on pilt natuke teine, palju on välismaa numbritega masinaid, eriti just igasugu campereid. Enamasti roolis hallipäine mees kaasaga kõrvalistmel. Paneb tahes-tahtmata võrdlema Eesti vanurite elukvaliteediga…

Mäkke turnimas

Bura käes, auto ust oli väga raske avada

Väiksemate mäest alla lükkamine lubatud

Sattusime Horvaatias kogema korra-paar aasta jooksul toimuvat ilmastikunähtust “bura”. See on paar päeva kestev üsna tugev põhjatuul, mis mägedest suure hooga mere poole puhub. See aasta pidavat see eriti tugev olema, igatahes autot kõigutas korralikult ja tuulepoolsest uksest välja saada oli üsna raske tegevus. Teel Zadari poole põikasime läbi ka nn. Winnetou mägedest. Tuli western-filmi tunne peale küll.

Velebit mäed

Zadar on linn, mida Horvaatias soovitaks külastada küll. Rahvaarvu poolest väike - kõigest 75 tuhat, aga see eest väga vana ja pika ajalooga linn. Märke inimtegevusest on leitud siin juba hilisest kiviajast.

Zadar

Zadari öö

Dalmaatsia taldrik

Loodus pakub samuti üllatusi - korjasime tee äärest otse puu otsast oma esimesed mandariinid. Granaatõunu oleme samuti kasvamas näinud aga maitsta pole veel jõudnud.

Kohustuslik palmipilt

Viimased päevad oleme tempo korralikult maha võtnud, päeva läbisõidud alla 100km. Edasi on plaan vahelduseks Horvaatiast välja saada ja meie mõlema jaoks uut Bosnia ja Hertsegoviinat külastada.