Koduteel

Viimasest postitusest on kuu möödas ja koduski juba paar nädalat oldud, aga aeg on nii kiiresti lennanud ja kuidagi pole jõudu olnud seda postitust valmis teha. Igaljuhul, ees ootas Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Leedu ja Läti. 

Prantsusmaa ise on üüratult suur. Seda läbides tundus, et no täitsa lõpp, see riik ei saagi otsa. Poola on Prantsusmaa kõrval poisike. Nagu ikka, ilmaga ei vedanud. Üritasime vihma käes mitte läbi liguneda ning suurendasime päevaseid läbisõite 400 km-ni.

Viinapuuväljad Cognaci lähistel

Portugal-Hispaania-Prantsusmaa

Koos Portugali jõudmisega jõudis meieni ka tõsiasi, et edasi viib tee põhja poole ja meie seiklus hakkab vaikselt lõppema. Teise planeedina tunduv Aafrika jäi selja taha ja ees ootab palju kilomeetreid tsiviliseeritud kuid suuresti ühenäolist Euroopat. Justkui meiega ühel nõul olev ilm muutus samuti lõõskavast suvepäikesest järjest enam ja enam tuuliseks-vihmaseks-halliks, mõjudes nagu reisipohmell kus pidu on peetud ja edasi saabub hall argipäev. Portugali inimesed mõjusid peale Hispaania ülevoolavust samuti värskendavalt, olles ühtaegu vaoshoitult rõõmus, kuid samas argine ja asjalik.

Portugalis sõites hakkasime tee ääres nägema naljakaid, justkui poolenisti paksu samblakihiga kaetud puid, mille mustadele tüvedele müstilised numbrid on joonistatud. Tükk aega mõistatasime mida need tähendada võiks. Üks õhtu sattusime laagripaiga nendesamade puude vahele panema ja siis saime aru - need on korgipuud, mis on altpoolt kooritud ja numbrid tähendavad ilmselt koorimiste arvu. On ju Portugal kuulus oma korgitoodangu poolest, kasvatades korgipuid rohkem kui 7000 km2 suurusel alal. Iga 10 aasta tagant koorimisprotsessi korratakse, sest selle ajaga kasvatab puu endale uue korgikihi. 

Portugali maasikad

Väina ületamine.. ja edasi

Ootasime pikisilmi tagasi Euroopasse jõudmist. Piletid Ceutast väljuvale praamile broneerisime kella kolmeks. Ceuta on Aafrika kontinendil asuv Hispaania linn, mis asub Marokost erinevas ajavööndis. Me ei osanud sellega arvestada ja jäime kahjuks praamist maha. Õnneks juhtub seda vist paljudega ja suuremate arusaamatusteta tõsteti meid automaatselt kella kuuesele väljumisele. Sadamas järjekorras seistes nägime, kuidas kohalikud poisihakatised üritasid end veoautodele kõhu alla ära peita, et illegaalselt Euroopasse pääseda. Veokate juhid ning sadamapolitsei on nende suhtes eriti valvas ja ajavad noored kaagid sadamast minema. Rääkisime hiljem ühe laevajärjekorras oodanud kohalikuga, kes selgitas tagamaid. Noortel on tekkinud arusaam, et Euroopas oodatakse neid avasüli ja külvatakse toetustega üle ning ise midagi tegema ei peagi.

Aga me vist pidimegi kella kolmesest maha jääma, sest järgmisele praamile autotekile sõites, hõigati meile juba kaugelt “TERE”. Pool praami meeskonda olid eestlased. Mehed autotekil olid eesti numbrimärki nähes väga rõõmsad ja mina hingepõhjani liigutatud, et kuulsin eesti keelt ja nägin päris eestlaseid! Sattusime endisele Nordic Jetline praamile, mis koos meeskonnaga Soome-Eesti liinilt Gibraltarile toimetati. Väga vahva! 

Tagasi tsivilisatsiooni

Kõrbepäikesest akud täis laetuna võtsime suuna tagasi põhja poole. Lisaks oli meil tekkinud kerge igatsus tsivilisatsiooni järele - pood, kus varusid täiendada, restoran, kus tadziini või grillkana süüa ja koolat kõrvale juua jne. Inimene on kummaline loom, tahab alati seda, mida tal parasjagu ei ole.. Esimene suurem linn, mis tee peale ette jäi, oli Kõrg-Atlase jalamil asuv, Lõuna-Maroko pealinnaks peetav Tinerhir. 

Linna sõites avanevad vägevad vaated eemalt paistvatele lumistele mäetippudele. Meie üllatuseks osutus Tinerhir turistilõksuks. Kõik on hirmus abivalmid ja naeratavad ja kutsuvad küll restorani küll poodi vaatama aga kui hinda küsid siis saad aru, miks. Me olime selleks ajaks üle kuu aja Marokos veetnud ja hindadega üsna hästi kursis ning kui restoranis tadziini eest tavalise 30dh asemel 100dh küsiti, hakkasime sõna otseses mõttes naerma ja kõndisime minema. Paar-kolm restorani hiljem leidsime ka õigete hindadega koha, aga ka see käis kõva kauplemise peale.

Lehma pea lihapoe reklaamina

Kõrbeseiklused III

Enne järgmist kõrbeseiklust puhkasime paar päeva Foum Zguidi nimelises linnakeses. Linna sissesõites seisid igal nurgal kohalikud mehed, kes kutsusid meid oma restorani sööma, suveniiripoode kõigest vaatama ning kindlatesse majutusasutustesse ööbima. Kõhud olid parajasti tühjad ning nõustusime ühe restoranipakkumisega. Enne tellimist leppisime kohe hinnas kokku - 50 dirhamit kahele. Arve tasumise hetkeks oli summa kahekordistunud. Restoraniomanik mängis keeleoskamatut, väites hinnaks 50 dirhamit ühele. Heiki oli kange, pika arutelu käigus jäi arveks siiski 50 ja saime rahumeeli lahkuda. Vaevalt jõudsime restoranist lahkuda, kui juba järgmine mees platsis oli, kes soodsalt kämpingukohta pakkus. Käisime vaatamas ning pärast veendumist, et kraanist tulebki lubatud sooja vett, otsustasime ööks jääda. Järgmisel hommikul ei olnud üldse vett - ei sooja ega külma. Omanik ise oli kõva kaupleja, tahtis kõiki Heiki tööriistu, riideid, jalanõusid ja muud tehnikat. Jube tüütu, kui selline mees lendab meie laua taha istuma, samal ajal kui meie katuseboksis inventuuri teha üritame. Oma öö eest tasusime katkise termomeetri, kasutu tooli ja Heiki vanade tööpükste ning särgiga.

La palmeraie

Kõrbeseiklused II

Smara ja Zagi vahelistel kõrbepistetel seigeldes sõitsime üle mingisuguse müüri. Olime veel Lääne-Sahara aladel. Alžeeria piirist olime küll üpris kaugel, kuid saime peagi aru, et müüri näol on tegemist Maroko-Polisario vahelise bermiga. See on kividest ja liivast ehitatud müür, mis eraldab Maroko kontrolli all olevaid alasid Sahrawi Araabia Demokraatlikust Vabariigist. Aja jooksul on Maroko seda müüri muudkui edasi nihutanud ning mingisugusesse ohutsooni me ei sattunud. Pinge oli õhus sellegipoolest, sest sõitsime ju mööda endiseid militaaralasid. Müür ise jookseb umbes 2700 km ulatuses ning selle ümbrus on tihedalt maamiine täis. Meie sõitsime ajalooliselt kolmanda müüri läheduses (tänaseks on seda edasi nihutatud juba kuues kord). Teadsime, et teelt maha pöörata me ei tohi. Mina poleks seal üldse sõita tahtnud, kuid see oli meie ainuke tee kõrbest välja lähima asustuseni.

Üle müüri

Kõrbeseiklused

Tee Laayounest Smarasse ja sealt edasi Hwara poole oli hea, igav asfalttee. Sõitsime ja ootasime, kuna saaks juba peateelt maha, kõrbesse keerata. Võimalus selleks tuli sama ootamatult kui hoovihm Eestis. Õigemini, keerata ei tulnud kuhugi, sest ilma igasuguse hoiatuseta sai asfalt lihtsalt otsa. Kui tavaliselt läheb mingi rada ikka edasi, siis see tee lihtsalt lõppes paari majaga asula piiril ära.

Looduse jooksulindil

Atlandi ookean

Lääne-Sahara piiri ületasime kolm või neli korda riiki sisenedes. Vähemalt endale tundus nii. Piiri ja ka riigiks olemisega on sellel maatükil keerulised lood - erinevatelt kaartidelt leiab selle piiri erinevast kohast ja Maroko kaartidelt ei leia seda üldse, sest Maroko peab seda ala endale kuuluvaks. Igaljuhul traditsioonilist piiripunkti kus sõidad ühest riigist välja ja teise sisse siin ei ole. On ainult mitmed politsei kontrollpunktid, kus sinu andmed kirja pannakse või paremal juhul fichet (eeltäidetud paber vajalike andmetega) palutakse.

Rannikuseiklused

Oleme vahepeal täiesti levist väljas olnud! Viimased kolm päeva sõitsime väljaspool igasugust tsivilisatsiooni, ümber meie laiumas üüratu kivine kõrb ja üksikud kaamelikarjad.

Mööda Atlandi rannikut lõunapoole sõites läbisime Rabati ja Casablanca. Mõlemas linnas käisime turge ja kindluseid avastamas. Kauplemine on siin nii äge! Meile öeldavad hinnad on vähemalt poole kallimad kohalikele kehtestatud hindadest. Marrakechis lausa 3x kallimad. Aga mulle meeldib kaubelda, kõik on läbiräägitav. Casablancas silmasin käsitööna valmistatud hõbedast kõrvarõngaid ja küsisin huvi pärast, kui palju nende eest raha tahetakse. 180 Dh. Ma arvasin, et seda on liiga palju ja otsustasin loobuda. Mul ei ole neid tegelikult ju üldse vaja. Kaupmees ei olnud mu loobumisega kohe mitte nõus. Pakkus 175 Dh ja järgmisel hetkel juba 170 Dh. Ma vabandasin ja keeldusin viisakalt. Seepeale ta küsis, kui palju ma nende eest pakuksin. Vastasin 100 Dh. Talle vist ei sobinud, pööritas silmi, keeldus ning küsis vastu 125 Dh. Ma polnud jätkuvalt nõus ja hakkasin juba poest lahkuma, kui kaupmees minu tehingu vastu võttis. Tagasi mõeldes on 100 Dh nende eest natuke vähe makstud küll. 

Turg Rabatis

Rifi mägedest Atlandi äärde

Pärast piiriületust otsustasime esimeses teele jäävas asulas väikese kohvipeatuse teha. Oleme oma reisi jooksul paljudes kohvikutes käinud, eriti just vaba wifi pärast. Seekordne oli teistest erinev - kohvik oli väga viisakas ja rahvast täis, aga KÕIK külastajad olid mehed. Mulle meenus Albaania. Islamimaades ei ole naistel kombeks kohvikutes istumas käia. Mehed ajavad seal maailma asju, ülemäära magusa piparmünditee kõrval. Jätsin Heiki leti äärde tähtsat valikut tegema ja istusin kaugeimasse lauda. Mul oli nii imelik, kõik vaatasid meid kui ilmaimet. Esimesed paar päeva olidki keerulised, ma ei olnud sellise tähelepanuga harjunud. Tänaseks on sellest juba suhteliselt ükskõik, olemegi eksootilised ja erilised reisijad.

Münditee

Otsustasime Maroko-tiiru alustada kerge põikega sisemaale. Sõites Chefchaoueni linna poole, peatusime tee peale jäävas restoranis. Tutvusime armsa belgia paariga, kes on hea kliima pärast Marokosse kolinud ning ehitavad nüüd enda ilusa metsa-mäe-järvevaatega krundile restorani-majutuskompleksi. Nathalie, kes on ise palju reisinud, pakkus meile lisaks korralikule kõhutäiele ka kuuma dušši ning Yacine avas Heiki jaoks kõik enda tööriistakohvrid. Soojendav on selliste lahkete ja südamlike inimestega kohtuda. Nad pakkusid meile ka võimalust oma hoovis ööbida. Piiriületusest ja kultuurišokist väsinuna olime praktiliselt kohe nõus. 

You are heart-warming! Thank you guys!

Nathalie ja Yacine koduhoovis

Samal õhtul tegime Heikiga plaanid ümber. Olime Rifi mäestiku kanti jõudnud südatalvel. Mägedes olid ilmad külmad (nii 10 kraadi :P ) ja koledalt tuulised ning seepärast otsustasime mööda Atlandi rannikut päikesele järele sõita. Järgmise päeva tee viis läbi Chefchaoueni linna, kus tegime esimese jalgsi tutvumise Maroko tsivilisatsioonis. Heiki julges kohalikku kiirtoitu proovida, mina käisin kondiitriäris 20 eurosendi eest koogitükki kauplemas. 

Rifi mäestik. Lumised kuusetipud

Chefchaouen

Maroko põhiteed on ilusad, siledad ja asfaldi all. On ka pisemaid pinnaseteid, mida kutsutakse pistedeks (unpaved track). Meie kahjuks käib riigi teeehitus kiiremini kui kaardiuuendused. Rifi mäestiku kandis on pinnaseteid vähevõitu, sest maapiirkondades käib elu loomajõu abil. Mööda eeslirada ju autoga sõitma ei mahu. 

Tee

Sõitsime läbi piirkonnast, mis on tuntud kanepipõldude poolest. Ühe päeva jooksul tehti meile umbes kümmekond pakkumist. Kõige värvikam oli mees, kes tuli meie juurde, kui olime tee ääres lõunapausi pidamas. Me ei saanudki kohe aru, mis telliskivilaadset tükki ta meile pakub. Mõistsime ta žeste. Hinnaks küsis mees 1000 dirhamit (eurodes 100.-). Jätsime mehele natuke komme ja jätkasime oma teed. Ma arvan, et selline äri vist isegi töötab. Tundus, et neil on isegi äratuntav riietus - kui näed tee ääres pruuni värvi djellabaga meest, siis ta kindlasti tahab sulle hašišit pakkuda. Djellaba on maroko mehe ülikond, vabalt kukkuv ja kapuutsiga vaibamaterjalist või õhemast kangast ürp/kleit. (Heiki ostis endale ka, et paremini sulanduda).

Täpselt loojangu ajaks jõudsime ookeani äärde Moulay Bousselhami külasse. Loojangud on siin teistsugused, päike tundub nii hiiglaslik ja punane. Sõitsime kohalikku kämpi, mis oli puupüsti täis valgeid plastikrakette, enamus neist prantsuse päritolu. Prantslastel ongi Marokos hea lihtne elada-reisida, sest lisaks odavale elule on siin prantsuse keel peaaegu nagu riigikeel. Rääkisime neist mitmetega, kõik nad käivad siin korduvalt. EL kodanikud saavad Marokos olla korraga 3 kuud järjest - ehk siis ühe Euroopa talve. :)

Loojang

Kohalik läheb kalale

Moulay Bousselhami kämp

Saime jälle hea üllatuse! Ka meie Hispaanias kohatud reisituttav Peter oli sinna end sisse seadnud. Sooja päikese all vedelesime 3 päeva. Kämpides käib igasugust põnevat rahvast. Tutvusime Angela ja Chrisiga, kes sõitsid militaarSteyeriga edasi lõunapoole, vahetasime kontakte. Angela jättis meile isegi LonelyPlaneti raamatu Maroko kohta. Teisel õhtul lisandusid meie seltskonda kaks hipihingega noort seljakotirändurit Saksamaalt.

Peter ja Heiki päikesepaneeli eemaldamas

Mõtlesime ükspäev kala küpsetada. Heiki läks turu peale kalajahile, tuli tühjade kätega tunni pärast tagasi ja ütles, et lähme poole tunni pärast koos randa. Rannas asub kalameeste turg. Nad tulevad sinna otse merelt ja kauplevad värskete kalade, krabide ja karpidega. Läksime siis koos tagasi randa. Heiki kohtas kalameest nimega Hassam, kes oli nõus meile kalad valmis grillima. Krabi ta vist keetis kuidagi. 

Kalaturg

Hassam

Grillib kohapeal

Prepareerib

Kalaturul ringi jalutades pakkus üks kohalik oma kalavõrgus pooluimaseid krabisid ja suuri teokarpe. Ühe teokarbi eest küsis ta 40 dirhamit (4 eurot). See nägi nii vägev ja ilus välja, et olime kohe nõus selle summa välja käima. Aga karbis elas ju veel tigu ka. Kalamees pakkus, et ta viib koju naisele, kes selle meie jaoks ära keedab. Olime nõus. Tunni pärast sain ma karpi imetleda, Heiki sõi tigu.

No ja prügimajandus oli kämbis omamoodi reguleeritud. Igal nurgal asuvad prügikastid, kuhu kõik elanikud oma jäätmed ladustavad. Korra päevas tühjendab neid hobuvanker. 

Prügiveohobune

Armsad kodused! Maroko ei ole enam Euroopa Liit. Kõnede hinnad on kõrgemad, iga sissetuleva kõneminuti eest peame tasuma 1.- See on küll odavam, kui meie kõned Eestisse (7.-/minut), aga me ostsime siit Internetti ja kellel vähegi võimalik, siis kasutage meiega suhtlemiseks Skype-i või Facebooki. E-kirju ootame ka rõõmsasti! Ajavahe on meil kasvanud kahe tunnini. Kui teil seal on kell 10, siis meil alles 8. :)

Gibraltari ületamine

Marbella idüll

Valenciast edasi suundusime mööda rannikuteid lõuna poole, Algecirase suunas, kus ootas meid laev Musta mandri ja Maroko suunas. Tee peale jäid ka eestlastele tuntud Malaga, Marbella ja Costa del Sol-i imelised rannad. Veetsime ka õhtu rannamõnusid nautides, päikesepaistes jalutades ja väikses rannapubis kohalikega juttu ajades.

Lõuna-Hispaania

Barcelonast lõuna poole sõites jäime tugevate tuulte meelevalda. Kui ma viimases postituses kirjutasin, et tuul tahtis meie mustad nõud ära viia, siis viimastel päevadel on tuul olnud nii tugev, et tahtis meid ennast koos nõudega minema viia. Ühel hommikul rannas ööbides avastasime, kuidas pinnas on ööga auto ümber paarkümmend sentimeetrit tõusnud. (Sel hommikul jooksid meil jänesed ümber auto!) 

Jäneselaps

Torm

Segaduses otsisime liiva seest toole ja lauda, mis õhtul auto alla varju sai jäetud. Hommikune praemuna oli liivasegune ja nõudepesuvesi ei tahtnud taldrikuteni jõuda, vaid pihustus õhku. Olgugi, et varjusime tuule eest põõsastiku sisse. Maanteel on keeruline sellise tuulega liigelda, Heiki sõitis neljanda käiguga. 

Heiki: Vahepeal on tunne, et kui kallakul seisma jääda, ei veereks auto mäest alla, vaid liiguks tuulega üles tagasi.

Hola

Prantsusmaaga juhtus selline lugu, et otsustasime ta üksmeelselt vahele jätta. Kutsuv Hispaania oli lähedal ja ega ilm ka väga soosinud. Sõitsime oma paisjärve juurest maratoni Hispaaniasse, enam-vähem iga 100km tagant kohti vahetades. Päeva kilometraažiks tuli umbes 550km ja ööbima jäime Rosese linna juurde Empuriabrava randa. Tuul oli sel ööl nii tugev, et tahtis meie mustad nõud ära viia ja magades tekkis tunne, nagu oleksime tormisel merel. Auto kõikus ja tuul vihises tihendite vahel laulda.

Figuerese linnas vaatasime üle Salvador Dali teater-muuseumi. Dali lasi selle ehitada vana teatri varemete kohale olles ise kujundamise juures. Läbi kolme korruse on ruumid täis joonistusi, maale ja skulptuure. Eraldi hoonesosas on kahel korrusel tema kujundatud eriti väärtuslikud ehted ja muud iluasjad.

Itaalia viimane vaatus

Heiki leidis Itaaliast lahkumiseks kõige käänulisema tee, mida kaardil üldse näinud olime.

Pilt navigatsioonirakendusest

Tavainimesed sõidavad riigist välja mäe alt läbi viiva tunneli kaudu. Me üritasime sellest mäest üle saada. Itaalia tõusupool oli paraku suletud Limone Piemonte suusakuurorti pärast. Lumerajad jooksid üle meie käänulise tee. Kahjuks olid sinna metallaiad ka ette pandud ja me ei saanud kuidagi edasi.

Lumerajad

Sõitsime läbi del Colle di Tenda tunneli Prantsuse poolele. Heiki hing ei andnud rahu ja üritasime sealtpoolt uuesti autoga mäkke ronida. Õnnestus, kõrguseks tagasihoidlikud 1900 meetrit. Üsna tipus oli tee peale varisenud suurem kivihunnik, millest autoga üle ei saanud, edasi läksime jalgsi. Tipust avanes vaade tervele mäeahelikule ja Limone Piemonte lumeradadele. Olime taaskord pilvede sees. Tugeva tuule tõttu pidasime lõunat paarsada meetrit allpool nõlval. Mäest laskudes tundusid kurvid nii kitsad ja järskude servadega, et otsustasin mäest alla jalutada ja Heiki nikerdamisest hoopis mõned pildid teha.

Tallinn - Milano Bergamo

Mul oli üsna frustreeriv Eestist lahkuda, sest tundsin, et 5 päeva kodus jäi liiga väheseks. Oleks võinud ju pikemalt oma inimesi näha ja katust peakohal nautida. Istusin musta meeleoluga bussi, kallasin Statoilist kaasaostetud kohvi kogemata istme, koti ja saabaste peale. Enam paremaks minna ei saanud. Tartust väljasõites avastasin bussi WiFi ja mõtete eemalepeletamiseks lugesin lameda maa teooria kohta. Äkki Maa polegi ümmargune? Mulle meeldivad igasugused vandenõuteooriad.

Märkamatult jõudis buss lennujaama, kell näitas 20.46. Turvakontrolli järel hakati kõlaritest kisama, et meie lennu värav nr 18 suletakse 5 minuti pärast. Pooljoostes jõudsime, see nr 18 on ju kusagil lennujaama taganurgas. Väljumisajaks pidi olema 21.20. Sain jooksupealt vastata ka paarile telefonikõnele, kus omad uurisid, kas lend ikka väljub - ilm pidi maru tormine olema. Enne sellest tormist aru ei saanud, kui pardale saamiseks lennuki kõrval järjekorras seisime. Tuul oli tõesti tugev, külm ja läbilõikav, Eesti ilm tegi viimase katse meid haigeks teha. Isegi seisev lennuk õõtsus koledasti tuule käes.

Itaalia muljed

Pärast Napoli hullust on Rooma tõeline puhkus. Linnast kohe õhkub suursugusust ja vaatamata suurele rahvaarvule ei ole ka kesklinnas kitsas liikuda ja õhk on puhas. Pidime Roomas kokku saama Maari kursaõe Kristiniga, kes seal Erasmuse abiga eksootiliste loomade kliinikus praktikat teeb. Esimese peatuse tegimegi kliiniku juures. See on üsna tiheda graafikuga koht - päevas käib sealt läbi mitukümmend looma, üks eksootilisem kui teine. Maod, iguaanid, geckod, siilid, pistrikud, toonekured, kilpkonnad, hamstrid jne. Lisaks tehakse ka tavaloomadele igasugu imeoperatsioone. Koera hammaste sirgendamine, kilpkonnade kilpide parandamine või toonekure soo määramine näiteks. Kliinik asub üsna linna servas ja Kristini elupaik samuti. Selle õhtu veetsime külas, juttu vestes ja seiklustest muljetades. Ööbima jäime Kristini korteri lähedale tühja parklasse. 

Järgmine hommik tegime varasema äratuse, et jõuaks linna peal rohkem ringi vaadata. Rooma on uhke ja suursugune linn ja sellega süvitsi tutvumiseks kuluks nädal kui mitte rohkem niiet meil tuli kiirustada. Ka Kristin oli endale vaba päeva kaubelnud ja tuli meiega kaasa linna avastama. Retke alustamiseks sõitsime metrooga Vatikani juurde kus meid tervitas hord "selfi-stikk" ja "special prais tour" mehi, üks mustem kui teine. Meist jäid nad sama targalt sinna edasi seisma. Vatikanis käidud liikusime edasi Colosseumi poole ja veetsime enamus päevast ühe uhke maja juurest teise juurde liikudes ja kohvikutes head-paremat proovides. Päeva kõige eredama mulje jättis meile Veneetsia väljakul Vittorianose monument ehk Altare della Patria. Monument on püstitatud Victor Emmanuel auks kes oli ühendatud Itaalia esimene kuningas. Õhtul linnast tagasi saamiseks kasutasime busse. Bussijuhid on Roomas lahedad, kihutavad nagu oleks mootorratta seljas ja kurvides pole palju puudu bussi kaherattaliseks kallutamisest. Eesti pensionärid veereks siin nagu kõrbetaimed tuule käes. 

Püha Peetruse väljak

Lõuna-Itaalia

Seiklusliku päeva lõpuks polnud öö laevas just kõige parem puhkus. Et leida Baris, meie esimeses Itaalia linnas, turismiinfo keskust, tiirutasime uimastena mööda linna ringi. Esimese asjana panime tähele, et liiklus on enamvähem korraldatud - rolleritega sõitsid ringi munitsipaalpolitseinikud, kes noomisid tee äärde teise reana parkinud juhte. Tee juhatamises olid nad väga lahked, kuid inglise keele oskus jäi kasinaks. Seda esineb siinkandis rohkem, kui Kreekas. Kohati ei saagi poes-tänaval asju aetud, sest nemad ei mõista inglist ja meie itaalia keelt. Tänavasildid on samuti itaaliakeelsed.

Esimese kümne Itaalia kilomeetri jooksul nägime Kreekaga võrreldes harjumatult rohelisi kivituid viljakandvaid maastikke. Lehmad olid vaid puudu. 

Roheväljad

Napoli ümbrus on nii tihedalt asustatud, et kohati oli väga keeruline siin üleüldse autoga liigelda. Leidsime Airbnb kaudu endale ööbimiskoha ja saime ka auto lõpuks pargitud. Edasi liikusime metrooga. Napoli ise on vana-kreeklaste poolt rajatud ja nagu vanale linnale kohane, elab seal igasugust rahvast. Tänavad on kitsad ja elatakse suhteliselt üksteise otsas. Ohtlik seal otseselt ei ole, aga maffia on aktiivne ja vargused normaalne nähe. Ma ei taha midagi paha öelda, aga kahtlaseid vendi liikus teatud linnaosades palju - võrreldes teiste seninähtud suurlinnadega. Kui ärkad öösel selle peale, et tänaval liigub meeleavaldajate hord või mingi tüüp lihtsalt röögib, siis paratamatult tekkis mure auto turvalisuse pärast. Linnast lahkumisel tagasimõeldes oli meie suurim mure Napolis siiski sealne parkimine. :)

Hiero poli

Meie Kreeka seiklusele tõmbasid korralikult joone alla viimase päeva sündmused. Ööpimeduses jõudsime Meteora paekivitornide juurde, mis alles hommikuvalguses oma hiilgusega meid tõsiselt vapustasid. Taaskord ööbisime miljonivaatega kohas. Meteora on kuulus nendesamuste paekivist taevasse kõrguvate tornide poolest, kuhu juba 14. sajandil põgenesid sügavalt usklikud inimesed ilmaelu pahede eest eraklusse. Hiilgeaegadel oli kloostreid kokku 24. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas need esimesed inimesed sinna kivide otsa sattusid. Aga nad vintsisid endale üles toitu ja ehitusmaterjale. Kuni selle sajandi alguseni käis kogu kauba- ja inimeste vedu vintside abil, mille nööre vahetati alles siis, kui nad katkesid. Alles viimastel aastakümnetel rajati kloostritele ligipääsuks trepid. Vintsmehhanisme kasutatakse aga edasi.

Küttepuude tee kloostrisse

Otsustasime neist mõnest ka läbi astuda. Külalisi oodatakse kloostritesse ainult kindlatel nädalapäevadel. Nagu kiuste, mitte sel päeval, kui meie sealkandis ringi liikusime. Leidsime lõpuks ühe lahtioleva - Holy Monastery of Great Meteoron. Sularaha meil selleks hetkeks enam polnud ja lootsime, et ehk pühamudes ikka piletihinda ei küsita. Ronisime mööda treppe üles otse kassani, kus küsiti 3.- näo pealt. Vabandasin viisakalt ja näitasin taskupõhjast punaseid pudinaid. Heiki pakkus kaardimakset. Pidime jälle tõdema - kreeklane on südamlik, meid lasti efaristo poli (kreeka keeles "suur aitäh") eest kloostrisse sisse. Mul paluti ainult põlved ära katta, selleks on neil eraldi hunnik erinevaid ümber keha seotavaid rätikuid. Kloostri territoorium oli nagu väike küla, millest vaid kolmandik külastajatele uudistamiseks. Ülejäänud majakestes elavad mungad, harivad oma kivi otsa rajatud maalapikest, kasvatavad kitsi, kütavad ahjusid ja palvetavad oma väikestes, aga uhketes kirikutes. Eraklikkusest on mõned kloostrid nüüdseks natuke loobunud, sest turism toob ka neile pideva sissetuleku. Eriti niivõrd atraktiivses kohas, kui on Meteora. Võimas elamus oli - ka nii võib elada.

Pärast püha päeva sõitsime Igoumenitsasse sadamasse. Ja siis hakkas pihta see kreeklase muretu korraldamatus. Sadamaid on Igoumenitsas 2 - uus ja vana. Mõnel sildil oli kirjas hoopiski mingi Corfu sadam, vaevalt see kolmas oli. Meil oli kaasas laeva broneeringu kinnitus, mille alusel peaks kuskilt piletid kätte saama. Paberil polnud kirjas aadressi, telefoninumbrit ega sadamat. Juhuslikult sõitsime mööda laevafirma-liinikorraldaja esindusest, kust lootsime kohe ka piletid kätte saada. Neiu kontoris rüüpas oma freddot ja suunas meid lahkesti uue sadama suunas. Pärast segastest teeviitadest tekkinud seiklust uue ja vana sadama vahel jõudsime lõpuks sadamakontorisse. Check-in sai tehtud, saime piletid ja edasised juhtnöörid. Teenindajaneiu ütles, et laev läheb 9. kai alt. Küsisime veel üle, et ikka endale ilusti meelde jääks, sest kuskil ju kirjas polnud ja väljumiseni oli mõni tund aega. Läbisime autoga turvakontrolli ja saime sadama-alale. Üheksandat kaid seal ei olnudki. Viisakalt olid tähistatud 1-5 ja sealt edasi 10-12, nende vahel natuke tühja maad. Küsisin ühelt sadamas patrullivalt politseinikult, et kust meie laev väljuda võiks. Ta vaatas paberitest midagi järele ja vastas, et 12. kai alt. Alguses oli hoopis 5 olnud, aga see muudeti ära ja nüüd läheb ikka 12 juurest. Sõitsime 12 juurde ja võtsime teiste autode juurde sappa laeva ootama. Heiki läks nii igaks juhuks ühe teise auto juhiga rääkima. Selgus, et nemad ootavad seal laeva Anconasse, mitte Barile, kuhu meil vaja oli. Ja nad olid selles väga kindlad. Läksime segaduses tagasi kontorisse ja pärisime neiult, et mis toimub. Seletasime, et nr 9-t pole ju olemas ja sadamasse üles pandud ekraanid näitasid kah, et meie Superfast laev läheb 12. kai juurest. Neiu oli paras ülbik. Nähvas, et mis sellest, et number 9-t ei ole, oodaku me siis kümne juures. See pidi vist iseenesest mõistetav olema. Tema sõnul oli 12 üldse vale number ja ekraanid valetavad. Sõitsime siis 10. kai juurde, kellaaeg klappis, laev tuli ja autosid-veokaid hakati peale juhatama. Andsin piletid ja küsisin, et kas laev läheb ikka Barile. No ei - Anconasse läheb. Pileteid kontrollinud mees suunas meid 12. kai juurde, sealt saab Barile. Meil jäi veel kümmekond minutit aega, et tagasi kontorisse minna. Heiki oli püstivihane. Neiu ka. Viimane keeldus viimaks selgitamast ja tegeles teise kliendiga edasi. Teine teenindaja sai aru, mis toimus ja üritas asja ise seletada - kui su laev parajasti kindla kai alt ei lähe, siis sa seal viibida ei tohi. Olematu 9. kai juurde tühjale alale kogunevad kõik autod, kes oma laevu ootavad. Siis sõidab sinna sõiduautoga üks liinikorraldaja spestialistidest, kes käib autost autoni ja küsib, kuhu keegi liigub, võtab endaga kindla väljumise inimesed kaasa ning juhatab kaini. See on siis teoorias. Tegelikkuses ootas meie Superfast meid 12. kai all. Aga see võtabki kokku kreeklasse mentaliteedi.

Praamisõit oli üle ootuste rahulik. Kajutit me ei hõivanud, sest see oleks maksnud midagi üle 100 euro. Pikutasime lounge-s, mis öö saabudes jooksis enamikest reisijatest tühjaks. Meri kõigutas meid vaikselt unele.

Midagi ei saanud aru 

Autotekk

Hiero poli (kreeka keelest) - oli meeldiv tutvuda

Kreeka viimased päevad

Meie tagasilend läbi Milano Ateenasse ei olnud just kergeimate killast. Pidime veetma öö Milano lennujaamas, et järgmise päeva lõunal sealt Ateena lennule ümber istuda. Valdavalt unetus öös tutvusime kahe Eestist pärit neiuga, kes järgmisel hommikul eri suundadesse edasi reisisid. Esimesed öötunnid läksid kiiresti, vahetati kogemusi ja kontakte. Mina tahtsin lihtsalt kõval pingil magada. Ega üle tunni ühes asendis kannatanudki olla ja niimoodi see öö lünklikuks läkski. Vastu hommikut hakkasid lennujaamas siiberdama turvamehed. Kohe kui uni tuli, ajasid nad mu uuesti üles, et rõhutada - ühele inimesele ainult üks istekoht. Proovisin uuesti, aga tulutult ja kaotasin viimasegi lootuse horisontaalis magada. Mu pikim paaritunnine uni tuli alles lennukis.

Tallinn, -17*C

Milano Bergamo lennujaam

Parajalt zombidena taaskohtusime autoga, tegime päeva kilometraažiks sümboolse 8km ja jäime suvalise kiriku juurde Ateena külje alla ööbima. Enne üritasime muidugi leida poodi, et hambapesuvett osta. Pühapäeva õhtule kohaselt oli enamus neist kinni. Leidsime ühe pagaripoe, kust ostsime kehakeeles paar suvalist pirukat. Kreeklane on südamlik, meile pandi kaasa veel erinevaid saiakesi - hommikuks ka.

Ateena, +17*C

Hommikul käisime meie lemmikpoes Lidlis, see on siis nagu Säästumarket Eestis, või midagi väga selle sarnast. Toidukaup on seal suhteliselt mõistliku hinnaga. Tuunikalakonservi eest käisime välja 1.57, pool kilo tomateid maksis 1.-, munade hinnad kõikusid 15-45 sendini ühe eest. Leidsime Ateenast üles Helga ja Jussi, kes meile rõõmsasti ka öömaja pakkusid. Entusiastlikud eestlased korraldasid meile pisikese matka Esteetilisse Metsa, kust avanes eriti hea vaade linnale ja Piraeuse sadamale. Aitäh teile mõnusa diivani ja sooja duši eest!

Juss ja Helga

Kahjuks pidime nutt kurgus hüvasti jätma ka meie pikaaegsete naabrite Oliveri ja Klaraga. We miss you, hope to see you soon guys! xoxo

Ateenast väljasõites märkasime, kuidas kütusehinnad hakkasid kukkuma. Tankisime diislit 0.919€ liitri eest eeldusel, et Itaalias on nagunii kallim. Tanklast väljasõites juhtusime ka kohaliku skeemitaja otsa. Üks vanamees tegi meie ees enda arvates äkkpidurduse, nii keset kuuerealist teed, kus kiirused mitte üldse väikesed ei olnud. Kuna me just tanklast välja keerates suurt kiirust arendada ei jõudnud, siis polnud probleemi ka hoo pidurdamisel. Aga ohtlik oli ikkagi, selja tagant vuhisesid autod, veokid ja kaherattalised mööda. Signaalitamisel ronis vanamees autost välja ja tuli meie juurde. Küsimusele, et milles probleem, vastas ta “probleem” ja osutas oma katkisele suunatulele. Kahju küll, eks. Sõitsime pikema jututa minema, otsigu mõni teine ohver. Meil on pardakaamera.

Käisime Termopüülides, kus toimus kuulus lahing, mille põhjal on tehtud palju filme, sealhulgas “300". 480 aastat eKr toimunud lahingus kaitsesid tugevalt vähemuses kreeka väed maakitsust võimsa pärsia armee eest. Lahing on kreeklaste vapruse sümboliks, sest Sparta-Thespia sõdureid oli kõigest 1000 pärslaste 1,7 miljoni vastu. Lahing lõppes pärslaste võiduga, kui nad ostsid ära spartalase Ephialtese, kes reetis oma rahva ja juhtis võõrväed salateed pidi sparta vägede selja taha. Spartalastest jäeti ellu ainult üks, kes saadeti sõnumit viima.

Lahingupaiga otsimisel leidsime puhtjuhuslikult kuumaveeallika. Vesi oli kuum ja koleda haisuga, teate küll seda jubedat mädamuna haisu. Mina sinna sisse ronida ei tahtnud. Talveperioodile omaselt oli rahvast väga vähe ja Heiki sai südamerahus oma privaatspaad nautida.

Heiki kirjeldab:

Vesi oli mõnusalt soe, 35 kraadi ringis. Ülimalt mõnus kogemus, kui seisad kuuma vee kose all ja tunned vee raskust oma selga masseerimas. Kummaline on mõelda, et selline kuum vesi tuleb otse maa seest. Vees haisu ei tunne ja nii ongi looduse kingitusena tasuta spaa omast käest võtta. Kose alla on pandud ka nöörid, millest kinni hoida, kui kardad, et vesi su minema uhub.

Kreekast lahkume juba homme öösel. Sadamani on sõita jäänud natuke üle 300 km. Mul on jälle natuke kahju, oli teine oma muretu eluga juba päris koduseks saanud.

Edit: viimased pildid leiab pildigaleriist Kreeka osa II kaustast